Uexküll, Jakob Johann von

Jakob Johann von Uexküll

Jakob Johann von Uexküll [üksküll] (8. IX 1864 Keblaste mõis, Mihkli kihelkond – 25. VII 1944 Capri), baltisaksa bioloog (loomafüsioloog, etoloog), bioküberneetik, biosemiootik ja filosoof, Thure von Uexkülli isa, Jakob von Uexkülli vanaisa. Õppis 1884–89 Tartu ülikoolis, oli 1889–1918 Heidelbergis eraõpetlane ning uuris Napoli zooloogiajaamas selgrootuid. Aastast 1925 Hamburgis professor. Asutas 1926 Hamburgis loomade liigiomase maailma (nn omailma) uurimise instituudi ja juhatas seda 1926–40. On selgrootute võrdleva füsioloogia ja biosemiootika rajajaid. Uuris selgrootute närvitalitlust ja käitumist. Lõi omailmaõpetuse, mille järgi kõik elusolendid elavad liigiomases maailmas ning elukeskkonna nähtuste signaalne tihendus sõltub organismi talitluse struktuurist. Käsitles organismi talitlust kantiaanlikust tunnetuskontseptsioonist lähtudes. Käis 1929–39 suvitamas Virtsus ja Puhtus, kus tema suvemajas avati 1949 bioloogiajaam. 1993 asutati Tartus Eesti Looduseuurijate Seltsi juurde Jakob von Uexkülli keskus, mis hoiab Uexkülli arhiivi ja arendab tema õpetust.

Töid

• Umwelt und Innenwelt der Tiere (1909)
• Bausteine zu einer biologischen Weltanschauung (1913)
• Theoretische Biologie (1920)
• Bedeutungslehre (1940)

Kirjandus

• K. Kull. Jakob von Uexkülli lugu. – Eesti Loodus 1, 1999