usund, religioon, mingile kultuurile, etnoloogilisele või sotsiaalsele rühmitusele omane tõekspidamiste, ettekujutuste, müütide ja riituste kogum, mille siduvaks elemendiks on uskumine üleloomulikesse olenditesse, kellest tuntakse end sõltuvat ja keda tuleb religioosselt austada, kummardada ja teenida. Harilikult on usundi põhilisim õpetus maise, patust tuleneva ebatäiusliku olemisseisundi ja ülemaise täiusliku olemise (paradiis, jumalariik) vastandlikkus ning maise seisundi ületamine (vabanemine, lunastus). Usundil on palju erinevaid ajaloolisi vorme (näiteks animism, šamanism, polüteism, monoteism).

Maailmausundid on kristlus, islam ja budism.

Olulisimad rahvusvahelised usundid on judaism, hinduism, shinto, Hiina konfutsianismil ja taoismil põhinev pärimus, Bahai usk ning zoroastrism.

Aafrikas, Okeaanias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas ning Siberis on levinud animistlikud põlisusundid. 20. sajandi II poolel on levinud mitmesugused uususundid (New Age).

Suuremad usundid

BAHAI USK on Iraani šiiismist 19. sajandil võrsunud ülemaailmne usuliikumine, mis põhineb Bahā'u'llāh (1817–92) kirjutatud tekstidel. Baā'u'llāh'd peavad bahaid kõige viimaseks Jumala ilmutajate reas, kes on ilmutanud inimkonnale ülimat tõelisust nii pühade tekstide kui omaenda isiku kaudu. 

BUDISM kujunes 6. sajandil eKr Indias. Budismi usuõpetuse (dharma) ja koguduse (sangha) rajaja oli Šākjamuni (arvatavasti 570–473 eKr), keda hiljem hakati nimetama Buddhaks ('kirgastunuks'). Usuõpetuslikud tekstid on kirja pandud sanskriti ja paali keeles (need moodustavad „Tipitaka”), budismi levides Sise-Aasiasse ja Kaug-Itta tõlgiti neid tekste hiina, tiibeti ja mongoli keelde (kogud „Kandžur” ja „Tandžur”). Iseloomulik on teistliku maailmapildi puudumine, käsitus kirgastumisolenditest (budad, bodhisattvad), maisuse kui kannatuseseisundi (sansaara) vastandamine kirgastumis- ja vabanemisseisundile (nirvaanale) ning munklus. Jaguneb kaheks vooluks: hinajaana on levinud Sri Lankal ja Kagu-Aasia maades, mahajaana Tiibetis, Hiinas, Jaapanis jm Kaug-Idas.

HIINA TRADITSIOONILISED USUNDID. Hiina traditsioonilised usundid erinevad lääne monoteistlikest usunditest selle poolest, et neis on suurel määral säilinud muinasaja loodusfilosoofiline maailmapilt. Selle taustal on kujunenud 2 rööpset traditsiooni: konfutsianism ja taoism. Konfutsianismi õpetuse sõnastas Kong Fu-zi (Konfutsius, u 550–470 eKr). Taoismi sõnastajad olid Lao-zi ja Zhuang-zi (6. sajabd eKr). Nende ratsionalistlikfilosoofiline õpetus on läbi põimunud esivanemate austamise, rahvauskumuste ja msg maagia vormidega. Usundi hilisemat arengut on mõjutanud budismi levimine.

HINDUISM on India rahvaste pärimuslik usund, mida tunnistab u 83 % India elanikkonnast. Väljaspool Indiat on hinduismi vorme püsinud Bali saarel. Hinduismi lähtealuseks on indoeuroopa hõimude muinasusund, milles juurduvad ka Kreeka-Rooma, muinaspõhja ja slaavlaste pärimuslikud usundid. Usuõpetuse aluseks on muinasusundi tekstid. Need moodustavad 4 veeda raamatut, mida käsitatakse kui ilmutust. Neile lisanduvad hilisemad tekstid (upanišadid, eeposed „Mahābhārata” ja „Rāmājana” puraanad jmt) moodustavad püha pärimuse. Hinduismi iseloomustab filosoofilise monoteismi (vedanta filosoofia) ja askeetliku absoluuditunnetuse ning vabanemise tee (jooga) põimumine muinasaja müütide ning rahvaliku polüteismi ja riitustega, rituaalse puhtuse tähtsustamine ja sellega seonduv ühiskonna jagunemine kastideks. Oluline on pühakute, pühapaikade (Gangese jõgi) ja pühade olendite (nt. lehm) austamine. Jaguneb 2 vooluks: višnuismiks (peab peajumalaks Višnut ja tema avataarasid, kellest olulisimad on Rāma ja Krišna) ja šivaismiks (peajumal on Šiva).

ISLAM kujunes 7. sajandil Araabia poolsaare sisemaal, kus prohvet Muhammad (570–632) hakkas nõudma naasmist ainujumalausu juurde, mille oli rajanud Aabraham. Usuõpetuse aluseks on ilmutatud tekstidest koosnev Koraan ja seda täiendav pärimus (sunna), iseloomulik on kogu elukorraldust sätestav püha seadus – šariaat, mille järgimist korraldavad usuteadlased-õpetlased ('ulama'), ning mõtlusel põhinev jumalatunnetuse tee (sufism), mille järgijad moodustavad dervišivennaskondi. Eristatakse enamususkkonda (sunniidid, u 90 % usklikest) ja pms šiiitidega seotud vähemususkkondi (imamiidid, ismailiidid, zaidiidid jmt).

JUDAISM kujunes II ja I aastatuhande vahetusel eKr Lähis-Idas muistsest pärimusest, mida seostatakse Iisraeli rahva esiisa, patriarh Aabrahamiga. Usuõpetuse lähtealuseks on 5 Moosese raamatut ehk Toora, mis koos prohveti- ja ajalooraamatutega moodustab Vana Testamendi. Vana Testamendi kaanonit täiendab Talmud. Iseloomulik on range ainujumalausk. Sellega kaasneb käsuõpetuse (613 käsku) järgimine ja rituaalse puhtuse pidamine. Pärast Jeruusalemma templi hävitamist (sellest on säilinud Nutumüür) ja juutide hajumist diasporaasse toimub jumalateenistus kuni messia tulekuni sünagoogides, kus seda juhivad kirjatundjad rabid.

KRISTLUS kujunes 1. sajandil Palestiinas judaistlikus ümbruses kui Jeesuse Kristuse apostlitest ja jüngritest koosnev kogudus ning levis ruttu Rooma riigi tähtsaimatesse keskustesse. Usuõpetuse aluseks on Kristuse elust ja ristisurmast jutustavad evangeeliumid ja muud varakristlikud tekstid. Need moodustavad Uue Testamendi, mis koos Vana Testamendiga moodustab Piibli. Iseloomulik on uskumine Kristuse ristisurma lunastavasse tähendusse ja kolmainudogma, kiriklik organisatsioon, pühakute austamine ja munklus. Kirik on poliitilistel ja õpetuslikel põhjustel jagunenud Ida (õigeusu) ja Lääne (katoliku) kirikuks. Katoliku kirikust eraldusid 16. sajandil reformatsiooni käigus protestandid, kes on jagunenud suureks hulgaks uskkondadeks (luterlased, kalvinistid, anglikaanid, baptistid, adventistid, metodistid jms).

SHINTO on Jaapani pärimuslik usund. Lähtub kujutlusest, et kogu maailm on hingestatud ja asustatud vaimolenditega ehk kami'dega. Neist on kõige olulisemad maailma loojad ja esivanemad, sh päikesejumalanna Amaterasu, kellest põlvneb keisrisuguvõsa. Keiser ühendab Jaapani taevaga ja on shinto ülempreester. Olulisi kami'sid austatakse templites ja pühapaikades. Kanoonilisi pühasid raamatuid ei ole, shinto müüte ja pärimusi on vanimates kroonikates („Kojiki”). Rööpselt shintoga on Jaapanis levinud Hiina algupäraga konfutsianism ja msg budismi koolkonnad.

ZOROASTRISM on Iraani rahvaste pärimuslik usund, mille lähtealuseks on indoeuroopa hõimude muinasusund. 7.–6. sajandil eKr tegutsenud prohveti Zarathuštra (kreekapäraselt Zoroastri) mõjul tulid zoroastrismis esiplaanile ainujumala Ahura Mazda austamine ja rõhutatud dualism: valguse ja pimeduse, hea ja kurja, õiguse ja vale jne vastandamine. Et Ahura Mazdat kujutatakse enamasti altaril põleva tulena, siis on tema austajaid nimetatud tulekummardajateks. Säilinud usulised tekstid, mis on kirja pandud muinaspärsia keeles, moodustavad püha raamatu Avesta. Kuni islamini oli zoroastrism Iraani riigiusund. Islami survel zoroastrism taandus, tänapäeval on zoroastrismi järgijate ehk parside väikesi kogudusi Iraanis ja Indias.

VE, 2006; A&O, 2009