islam (ar aslama 'allutab end'), prohvet Muḩammadi rajatud, monoteismil põhinev usund, kõrvu ristiusu ja budismiga levinuimaid maailmausundeid. Õpetuse aluseks on Koraan ja Sunna; selles eristuvad üldine väline seadus (šariaat) ja sisemine vagadus (sufism). Jaguneb enamus- (sunniidid) ja vähemususkkonnaks (šiiidid). Eesti Islami Kogudusse kuuluvad peamiselt tatarlased.

Tekkimine

Islami rajaja on prohvet Muḩammad, kelle Mekas tekkinud ja 622 Mediinasse siirdunud kogudus laiendas 630. aastaks oma võimu kogu Al-Ḩijāzile ja kujunes Kalifaadi tuumikuks. Muḩammadi surma järgsed islami koguduse vaimulikud juhid – kaliifid – olid ka riigi ilmalikud valitsejad.

Islami õpetus

Islami õpetus põhineb Koraanil ja Sunnal, suur osa ainestikust pärineb judaismist ja ristiusust (Muḩammad pidas end nende rikutud Aabrahami usu taastajaks), rohkesti sisaldub islamis araabia hõimuusundi sugemeid ja tavasid (näiteks palverännak Mekasse, hadž). Keskne on usk ainujumalasse Allahisse, kes ilmutab oma tahet inglite, prohvetite ja pühade raamatute kaudu ning on kehtestanud koguduses usurituaale ja ühiskonnaelu kõiki külgi sätestava seaduse šariaadi; seda täiendab inimese sissepoole pöördunud usklikkus – tariqat (sufism). Šariaadiga seoses olevad õpetuse- ja usueluküsimused kuuluvad vaimulike juristide (ulama) pädevusse, tariqat leiab väljenduse dervišite tegevuses. Dervišivennaskondade osa islami levitamises ja püsistamises on olnud väga suur.

Islami areng

Esialgne ühtne islami kogudus lagunes õpetuslike ja võimutülide tagajärjel: esimesena eraldusid sellest haridžiidid, 660. aastail jagunes põhikogudus sunniitideks ja šiiitideks. Islamiusuliste enamik on sunniidid, nad on säilitanud suhtelise ühtsuse; šiiidid on jagunenud paljudeks harudeks, arvukaimad on imamiidid ehk 12 imaami šiiidid ja ismailiidid. Islami õpetuse ja usuliste institutsioonide areng stabiliseerus 11.–12. sajandil, sellest ajast pärinevad jurisprudents (fikh), teoloogia (mõjukaim al-Ašari koolkond) ja vaimuliku hariduse süsteem (medrese), sel ajal kinnistusid vaimulike võimupiirid ühiskonnas ning ühitati šariaadi ja sufismi usukäsitus (al-Ghazālï). Sunniitide kogudust juhib vaimulikkond (ulama) kollegiaalselt, ilmalik võim kuulub sultanile või muule valitsejale; šiidid sellist võimujaotust ei tunnista, kogudust juhib imaam ainuisikuliselt. Pärast 12. sajandit on islamis tehtud vaid teisejärgulisi uuendusi (vahhabiidid).

19. sajandil sugenes Egiptuses, Türgis, Süürias, Iraanis ja Indias seoses kapitalistlike suhete levikuga islami ajakohastamise liikumisi, mis taotlesid islami kui ideoloogia taastähtsustamist (panislamism), šariaadi liberaliseerimist ja tagurliku vaimulikkonna mõju vahendamist. Tekkis ka usuõpetust reformivaid suundi (ahmadija, behaism). 20. sajandi alguses tekkis Muslimite Vennaskond. Kolonialismivastase võitluse ja rahvusliku vabadusliikumise ägenemise tagajärjel on pärast Teist maailmasõda ja eriti 1970.–80. aastail paljudes riikides islam politiseerunud. On loodud nn islami sotsialismiõpetus, range islam on muutunud riigi ideoloogia põhikoostisosaks (Iraanis, Liibüas).

Organisatsioon

Usuasju korraldavat keskset organisatsiooni islamis ei ole, toimivad traditsioonitruudus, üldtunnustatud autoriteedid ja neile tuginev vaimuliku hariduse süsteem (sunniitide tähtsaim õppeasutus on Kairos asuv al-Azhari ülikool). Mõjukad on ka dervišivennaskonnad (neid on tänapäeval umbes 70). 1926 asutati Islami Maailmakonverents, 1962 Islami Maailmaliiga; peamine poliitiline suunitlus on Islami Konverentsi Organisatsioonil. 35 riigis on islam peamine usund, sh 28 riigis ametlik usund. Islamiusulisi on maailmas 754 miljonit (1980).

Kirjandus

• K. Armstrong. Islam: lühiajalugu. Tartu, 2003
• A. Schimmel. Islam: sissejuhatus. Tallinn, 2001
• M. S. Gordon. Islam. Tallinn, 2001

EE 3, 1988