usutunnistus (ld Credo), usu põhitõdede sõnastus. Usutunnistus ei ole pelgalt õpetuslik ja mõistuspärane, vaid väljendab kindlat usulist kogemust; ta on omane ainult arenenud usundeile, kuna ürgusundid on oma käsituse ammutanud vahetult kultusest. Ristiusu vanimad ühised usutunnistused on apostellik usutunnistus (Credo, see oli algselt usutunnistus, mida luges ristitav), kõikides suurtes kirikutes kasutatav Nikaia (õigemini Nikaia-Konstantinoopoli) oikumeenilisel kirikukogul 325 sõnastatud trinitaarne usutunnistus (õigeusu kirik ei tunnista sellele hiljem lisatud filioque lauset) ja Athanasiose usutunnistus ja Trento usutunnistus (Professio fidei Tridentinae, 1564). Usutunnistuskirjadeks nimetatakse õpetusliku sisuga raamatuid, millel on mingis uskkonnas normatiivne tähendus. Luterlikus kirikus on need nn sümboolsed kirjad („Konkordiaraamat”, Augsburgi usutunnistus), mis on Piibli kõrval luterliku kiriku õpetuse aluseks. Anglikaani kiriku usutunnistuseks on „39 artiklit” (1563). Presbüterlased lähtuvad Westminsteri usutunnistusest (1647).

Mõistet 'usutunnistus' kasutatakse ka konfessiooni ehk uskkonna tähenduses.

EE 10, 1998