uushegelianism, neohegelianism,19. sajandi lõpus ja 20. sajandi I poolel viljeldud filosoofiasuund, mis põhines G. W. F. Hegeli dialektilisel vaimufilosoofial. Seda tõlgitseti distantsi hoidvalt, kriitiliselt ja modifitseeritult, pidades silmas eeskätt maailmavaatelisi tarvidusi. Vastandite ühtsuse ja võitluse dialektika rakendamise problemaatilisel taustal tõstatati valdavalt ühiskonna ajaloo filosoofilisi küsimusi. Peamiselt vaimuteadusi silmas pidades tõstsid eri maade uushegeliaanid Hegeli filosoofias „hegellikuna”, s.t määravana esile selle täiesti erinevaid külgi ning nad erinesid üksteisest tugevasti ka oma poliitiliste vaadete poolest. Uushegelianismi esindajad olid Saksamaal R. Kroner (1884–1974) ja H. Glockner (1896–1979), Hollandis G. Bolland (1854–1922), Inglismaal F. H. Bradley ja B. Bosanquet (1848–1923), Prantsusmaal J. Hyppolite (1907–68) ja Alexandre Kojève, Itaalias Benedetto Croce ja Giovanni Gentile ning Venemaal Ivan Iljin.

EE 10, 1999