vahhabiidid, Araabia poolsaarel 18. sajandil tekkinud islami uskkonna liikmed. Uskkonna rajas Muhammad ibn Abd al-Vahhab (1703–83). Järgides Ibn Hanbali (780–855) ja Ibn Taimija (1263–1328) šariaadi tõlgendamise pärimust, jutlustas ta ranget ainujumalausku (sellest nende endanimetus al-muvahhidun 'ainuusulised'); ta keelustas usuelus oletatavad paganlikud ja uuenduslikud lisandused, nt dervišivennaskonnad (sufism) ning pühapaikade ja pühakute austamise; tähtsustas iseäranis püha sõda. Mõjuka Ibn Saudi hõimu ülikkonna toetusel allutasid vahhabiidid 19. sajandi alguseks oma võimule enamiku vaenutsevaist Araabia poolsaare hõimudest. Pärast Egiptuse ülemvõimu ajajärku taastasid nad 1821 oma riigi. 19. sajandil hajunud riigi taastas kuningas Ibn Saud, 1932. aastast on selle nimi Saudi Araabia. Vahhabiidide õpetus on Saudi Araabia riigiusund; vahhabiidideks nimetatakse ka äärmuslikus Saudi Araabia rahastatavas poliitilises usuliikumises osalejaid.

EE 10; VE, 2006