Naastpõimetehnikas piltvaip (Vigala)

vaip, etnograafias mitmeotstarbeline tekstiilkate, varem ka naiste kehakate, mida kanti nii õlgadel kui ka seelikuna (vaipseelik). Tuntud juba 13. sajandil. Talupojavaip (voodi- või sõiduvaip) oli põhiliselt pool-, harvem täisvillane, suvine ka linane või takune. Vaipu kooti kangaspuudel kahelaidsena, 19. sajandi lõpul ka topeltlaidsena. 18. sajandil levisid värviliste lihttriipudega vaibad, 18. sajandi keskpaiku hakati kiritriibulisele vaipadele kuduma naastpõimes motiive. 19. sajandi keskpaiku tekkis vaibale keskse väljaku ja laia äärisega suletud naast- ja pindpõimetehnikas kompositsioon, millesse kooti geomeetriliste motiivide kõrvale taim- ja loomornamenti, inimfiguure jm. 19. sajandi lõpul tulid kasutusele täisvillased toimses koes ruudulised vaibad ning suurrätid, 19. ja 20. sajandi vahetusel ühevärvilised tikitud ornamendiga (Läänemaal ja Muhus lillornament) vaibad. Vähesel määral levisid ka heegeldatud vaibad ja tikitud või maalitud seinavaibad.

ee 10, 1998; VE, 2006