Valgi tõrvaahjud

Valgi tõrvaahjud. Tõrvapõletamise oskus jõudis meie aladele ilmselt balti hõimude kaudu ja seda arvatavasti juba muinasajal. Ka sõna "tõrv" on tõenäoliselt balti laen (läti darva, leedu derva). On ka oletatud, et tüvi on germaani laen, alggermaani terwōn, mille vasted on vanaislandi tjara, rootsi tjära. Tõrva vajati laevade, paatide, vankrite jms tõrvamiseks.

Tõrvapõletamisel toorainena kasutati vaigurikkaid juurtega männikände ehk tõrvaseid ehk käresid. Parimad olid aastaid maa sees seisnud kännud. Pärast kuivatamist lõhuti need kirvega käredeks. Eestis kasutatud tõrvaahi oli suhteliselt väike, pooleldi maasse ehitatud, kahekordse silindri kujuline. Seesmine silinder (emaahi) täideti tõrvastega, väline (isaahi) oli küttekolle. Et ahi tõmbaks ja suits välja pääseks, oli ahju ülaosas tõmbeavad või korsten. Siseahju põhja moodustas kas paeplaat või kõvaks tambitud savi. Põrand pidi olema kaldu väljavooluava suunas, kust sai alguse renn või toru, mis lõppes tõrvakogumisanumaga. Umbes ööpäevase kütmisega saadi sadakond toopi tõrva. Seesugune tõrvaahi oli 20. sajandi algupoolel kasutusel veel saartel ja Kagu-Eestis. Otseseid vasteid leidub sellele Ojamaal.

Isak Mickos (Melders) tõrvaahju juures (1930. aastad)

Ahjusid ehitati paikadesse, kus tooraine oli käepärast. Ruhnu saarel tegeleti tõrvaajamisega nii Överkirke kandis kui ka Valgil kasarmute läheduses. Viimases paigas on hästi vaadeldavad kolme ahju säilmed. Ühest ahjust on osaliselt säilinud kiviladu, teine jääb keskmisest ca 15 m kagu poole, ahju kohta märgib 5-meetrise läbimõõduga vall. Kolmas ahi jääb keskmisest 30 m loode poole.

Kirjandus

  • I. Talve. Tõrva- ja miilipõletamine Eestis. 1940. Käsikiri
  • I. Talve. Kaakkois-Viron ja Liivin rannikon tervanpoltosta. – Virittäjä, 1961, 73– 79
  • A. Viires. Kotiteollisuus ja ansiotyöt Viron saaristoväen elämässä. – Kotiseutu, 1967, 174–175
  • M. Leetmaa. Lubja- ja tõrvaahjud. – Suitsutare 2. Tallinn, 2000
  • A. Viires. Kultuur ja traditsioon. Tartu, 2001, 150–152
  • Hiiumaa pärandkultuurist. Saaremaa pärandkultuurist. Kärdla - Kuressaare, 2011

Loodud 2013