Engelmanni viigikaktus

viigikaktus, opuntsia, rahvapäraselt ämmakeel (Opuntia), kaktuseliste perekond; umbes 200 (300) liiki Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Viigikaktused on madalad põõsad või kuni 6 m kõrgused puud. Harunev tüvi koosneb lapikuist lihakaist tugevate asteldega lülidest. Lehed on peamiselt väikesed ja lihakad ning langevad harilikult vara maha, kollased, harvemini oranžid, punased või valged õied asetsevad ühekaupa, mahlakas või kuiv viigisarnane vili (mari) on paljudel liikidel, eriti suureviljalisel viigikaktusel (O. ficus-indica), söödav. Mõnd liiki viigikaktust kasutatakse läbi­pääsmatute hekkide rajamiseks, mõnel liigil elutseb košenillitäi. Idapoolkerale tooduna on osa viigikaktuseliike kohanenud ja muutunud ülikiire paljunemise tõttu äärmiselt tülikaks umbrohuks (eriti Austraalias). Eestis kasvatatakse vähesel määral toataimena kuld-viigikaktust (O. microdasys) jmt liiki. Viigikaktuste vilju toodetakse neis maades, kus on põuane kliima ja ei saa kasvatada teisi põllumajanduskultuure. Toidunappuse aegu on viigikaktuse viljad olnud seal oluline toit. Viljad kaaluvad kuni 160 g, 2/3 viljast on söödav. 4–13% viljast on seemned, paljudel sortidel süüakse neid koos viljalihaga. Mahlas on 1–16% lahustuvat kuivainet (suurem osa sellest on suhkur). Astlalised ja kidased koored on vilja massist umbes 1/3. Istandike saagikus on 3–10 t/ha, hea hoolda­mise ja kastmise korral koguni 40 t/ha. On leitud ka asteldeta viigikaktusi, nende vilju söödetakse loomadele.

VE, 2006; EME 2, 2009 (K. Kask, A. Paivel)