Volga–Balti veetee, endine nimi Maria veetee (Aleksander III abikaasa Maria Fjodorovna, 1847–1928, järgi), siseveeteesüsteem, mis ühendab Volga jõestikku Läänemerega ja Valge mere – Läänemere kanali kaudu Valge merega; pikkus umbes 1100 km.

Ulatub Rõbinski veehoidlast Tšerepovetsi veehoidla, Šeksna jõe, Beloje järve, Kovža jõe, Maria ehk Volga–Balti kanali ja Võtegra jõe alamjooksu kaudu Äänisjärveni (Oneega järveni) ning sealt Sviri jõe, Laadoga ümbersõidukanali ja Neeva kaudu Läänemereni. Veetee (sügavus üle 4 m) on laevatatav kuni 5000-tonnise kandevõimega laevadele. Navigatsiooniperiood veeteel vältab aprillist novembrini. Põhjast lõunasse veetakse peamiselt apatiiti, rauamaaki, ehituskivi ja puitu, vastassuunas kivisütt, kaalisoola, teravilja ja naftat. 

Veetee rajati 19. sajandi alguses Peeter I nõuandja insener J. Perry idee põhjal. Esimese rekonstrueerimise ajal (1890–96) ehitati 40 uut puust lüüsi ja süvendamistega kindlustati faarvaatril sügavus 1,8 m. Sellisena püsis Volga–Balti veetee üle 60 aasta. 1960. aastail ehitati veetee tehislikem osa – Volga–Balti kanal – põhjalikult ümber (taasavati 1964). Rajati uusi veehoidlaid, paise ja lüüse, garanteeritud sügavust suurendati kuni 3,65 meetrini, mistõttu veetee läbilaskevõime suurenes 8 korda.

MerLe, 1996; EE 10, 1998