aed
aed
- Enamasti piirdega eraldatud maa-ala, kus kasvatatakse kultuurtaimi (aiandus). Peale aiasaaduste tootmise (tarbeaed) kasutatakse aedu aiakunstiteoste loomiseks (iluaed, haljasala), teaduslikuks uurimiseks (botaanikaaed, kollektsiooniaed) ning õppimise ja kasvatuse tarbeks (kooliaed). Tarbeaia liigid on suuraed (nt majandi aed, ka suure pindalaga eraaed), kus taimede viljelusel rakendatakse mehhanisme ja lihtsamat agrotehnikat, ja väikeaed (nt koduaed). Peamiselt müügitoodangu saamiseks rajatud aeda nimetatakse äriaiaks. Aedu liigitatakse ka kasvatatavate kultuuride järgi (köögi- ja juurviljaaed, puuviljaaed, roosiaed jm). Aed võib olla elamu läheduses või paikneda eraldi.
- Ajalooliselt pargi osa, mis on temaatiliselt ja kujunduslikult ühtne.
- Kõnekeeles mingit ala eraldav piire, nt tara või hekk. Piire kaitseb ala loomade rüüste ja müra, tuule, tolmu jms eest, aiapiire täiendab aia kujunduslikkust. Aiapiire ehitatakse looduslikust (puit, kivi) või tehismaterjalist (nt sepis, traatvõrk, klaasplast). Eestis on tavalisim aiapiire 1–1,2 m kõrgune puitlippidest aed. Madalate, 0,5–0,6 m kõrguste aiapiiretega eraldatakse aiaosi, selleks on sobivaim pügatav hekk. Kõrge traatvõrgust piirdega piiristatakse harilikult suuri äriaedu. Elamu aiapiiret kaunistatakse tihti lillede, ilupõõsaste ja -puudega, vääntaimedega jm.
Välislingid
EME 1, 2008 (M. Raud, A. Levald)
Kategooriad: Aiandus | Rahvakultuuri leksikon