Aerud

aer (ingl oar, vn весло), labidakujuline puidust, metallist või plastmassist vahend veesõiduki käitamiseks või roolimiseks inimjõul. Aeru põhiosad on laba (leht), vars (säär, tüvi) ja käepide.

Kuju ja sõudmisviisi järgi eristatakse tullidele või aerupesadesse toetuvaid ühelabalisi aere ühelt või mõlemalt pardalt sõudmiseks (paaris-, kahekäe-, tasakaalustava tõlvaga aerud), tullideta kahelabalisi aere vaheldumisi mõlemalt pardalt sõudmiseks (süstadel) ning ühelabalisi aere ehk mõlasid (kanuudel). Ahtrile toetuvat ühelabalist aeru kasutatakse aluse juhtimiseks (rooliaer, tüürimõla).

Vanim ja lihtsaim ühelabaline aer on mõla. Seda kasutatakse tullideta, mõlemalt pardalt aerutamiseks (näiteks kanuul), ka prikkamiseks. Mõla vars lõpeb lühikese põikpuuga (karguga).

Vana-Kreeka ja Rooma sõudelaevadel oli aer raske ja 10–12 m pikk, ühel aerul oli kuni 6 sõudjat, kes istusid ülestikku isegi kuni 5 reas ja hoidsid aeru jämedasse käepidemesse tehtud sangadest. Antiikaja laevadel (bireem, trireem jt), ka hiljem sõjalaevadel (näiteks 18. sajandi Vene tsaari Peeter I galeerilaevastik) kasutati nii aere kui ka purjesid. Tuntud on sõjalaevade aerupaadid ning päästepaadid, ka Soome tüüpilised kirikupaadid. Ka Suure ja Väikese väina uiskudel Muhu ja mandri vahelise ühenduse pidamisel kasutati tuulevaikse ilmaga aere.

Aerud tehti männi-, seedri- või saarepuust, Eestis tavaliselt kuusest. Endisaegsete kalapaatide aerud olid harilikult 3–3,3 m pikkused. Vanemate aerude käepide, vars ja selllest laiem lapik laba valmistati ühest puust. Mõla oli lühem ja kergem, seda kasutati väiksemates lootsikutes vabalt käes hoides.

Vanim aer on leitud Inglismaalt (umbes 7600 aastat eKr). Aerukandmisega on seotud ka üks Odüsseuse legend. Erinevaid aerude kujutisi leiab juba Vana-Egiptuse materjalidest, kaljujoonistel ja mujal.

Tänapäeva spordilaevade aerud on mitmest materjalist kombineeritud: laba plastmassist, vars puidust või mingist kergest materjalist. Päästeparvede ja matkasüstade aerud on kokkupandavad.

Kirjandus

• Tehnikaleksikon. Tallinn, 1981
• The Oxford Companion to Ships and the Sea. 1994

EE 1,1985; MerLe, 1996; ERKL, 2007; muudetud 2011 (R. Naber)