Vana-Kreeka
Vana-Kreeka, Kreeka, Hellas, vanaaja maa; hõlmas Balkani poolsaare lõunaosa (Kreeka kitsamas tähenduses) ning Egeuse mere saared ja Väike-Aasia lääneranniku. Alates 2000 eKr asustatud kreeka hõimude poolt. Suure kolonisatsiooni ajal (8.–6. sajandil eKr) levis Kreeka linnriikide poliitiline, majanduslik ja kultuuriline mõju Vahemere lääneosa rannikualadele (eriti Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse), Egeuse mere põhjarannikule ning Põhja-Aafrikasse.
Kreeka ajaloo vanim ajajärk
Vanimad jäljed inimasustusest kuuluvad keskmisse paleoliitikumi (umbes 100 000 eKr). Chalkidikes on leitud neandertallase kolju. Kreeka neoliitikum (kestis VII aastatuhande keskpaigast IV aastatuhandeni, Põhja- ja Lääne-Kreekas III aastatuhande keskpaigani eKr) on tuntud peamiselt Tessaalias olevate asulakohtade järgi; tollal tegeldi juba maaharimise ja loomakasvatusega ning valmistati savinõusid (Sesklo kultuur, Dimini kultuur). Eneoliitikumis ja pronksiajal kuulus Kreeka Egeuse kultuuri ehk Kreeta-Mükeene kultuuri piirkonda (III–II aastatuhat eKr). III aastatuhande lõpus eKr tõusis tähtsaimaks Egeuse kultuuri keskuseks Kreeta saar, kus tekkisid losside umber koondunud riiklikud moodustised (Knossos). Tollest ajast pärinevad vanimad kirjalikud allikad (kreeta kiri). Nii Kreeta tsivilisatsiooni loojate kui ka muu Kreeka ala varasemate asukate etniline kuuluvus on kindlaks tegemata; viimaseid nimetatakse hilisema aja kreeka pärimuses pelasgideks, kaarialasteks või lelegiteks. Esimesed kreeka hõimud ahhailased (võimalik, et ka joonlased ja aioollased) rändasid Balkani lõunaossa umbes 2000 eKr. Mükeene ajajärgul (umbes 1600–1100 eKr) tekkisid Kesk- ja Lõuna-Kreekas ahhailaste riigid (Mükeene, Pylos, Tiryns jt). Nagu Kreetal, nii valitses ka Mandri-Kreeka riikides tsentraliseeritud lossimajandus, sellest kõnelevad lineaarkirjas В dokumendid (Pylose arhiiv). Egeuse kultuur hukkus doorlaste sisserändega kaasnenud purustuste tagajärjel. Järgnes Kreeka varane rauaaeg ehk nn Homerose ajajärk (ka „tume ajajärk”, 11.–9. sajand eKr). Seda tuntakse eelkõige eeposte „llias” ja „Odüsseia” põhjal.
Kreeka hõimud 8. sajandil eKr
Doorlaste tungimine Lõuna-Balkanile oli osa suurest Ida-Vahemeremaade hõimude ümberasumisest; umbes samal ajal siirdusid oma hilisemasse asupaika illüürlased, traaklased ja früüglased, langes Hetiidi riik ja nn mererahvad ründasid Egiptust. Sissetungijate survel algas varem Balkanil elanud hõimude rändamine, mille jooksul kujunesid põhiliste kreeka hõimude (joonlaste, aioollaste ja doorlaste) asustuspiirkonnad. Samal ajal tekkis kreeka asustus Egeuse mere saartel ja Väike-Aasia läänerannikul (nn esimene kolonisatsioon): põhjas aioollased, keskosas joonlased ja lõunas doorlased. Mükeene ajastu riiklike keskuste purustamine põhjustas nendega seonduvate ühiskondlik-majanduslike suhete ja kõrge kultuuri hääbumise. Homerose ajajärgul ei rajatud eelmisele ajajärgule omaseid monumentaalseid ehitisi ega hauakambreid, käsitöö oli madalal tasemel ja hoopis vähem diferentseerunud, välissuhted katkesid (merel valitsesid foiniiklased), kiri unustati. Pärast Mükeene kultuuri hävingut valitses Kreekas sugukondlik kord (fraatria, füül). Elati naturaalmajanduslike põllumajanduskogukondadena, mille eesotsas oli basileus. Ent raudtööriistade ja -relvade kasutuselevõtt lõi eeldused majanduse ja ühiskondlike suhete kiiremaks arenguks. Homerose ajajärgu lõpus oli sugukondlik kord lagunemas. Valitsevaks kihiks sai sugukondlik aristokraatia (eupatriidid), kes hakkas maad enda kätte koondama. Hakati ekspluateerima orje. Basileuse võim muutus pärilikuks ning arenes kuningavõimu suunas.
Arhailine ajajärk
Kreeka ja Kreeka kolooniad
Arhailine ajajärk (8.–6. sajand eKr) oli orjandusliku korra ja linnriikide (polis) tekkimise aeg. Kreeka arenenumais osades (Joonias, Isthmose piirkonnas, Atikas) eraldus käsitöö põllundusest, arenes meresõit, tekkisid kaubalis-rahalised suhted, kujunesid kaalu- ja mõõdususteemid; 7. sajandi keskel eKr vermiti Joonias ja Aiginal esimesed mündid. Tekkisid linnad – käsitöö-, kaubandus- ja poliitilised keskused. 8. sajandi keskel eKr algas teine ehk suur kreeka kolonisatsioon (kõrgperiood 7. sajandil ja 6. sajandi I poolel eKr), mida põhjustasid suhteline ülerahvastatus ning kaubanduslikud huvid. Kolooniaid rajati nüüdse Hispaania ja Prantsusmaa rannikule, Sitsiiliasse ja Lõuna-Itaaliasse (nn Suur-Kreeka), Egeuse mere põhjarannikule, Marmara ja Musta mere rannikule ning Põhja-Aafrikasse (Naukratis, Küreene). Võistluses foiniiklaste ja etruskidega saavutasid kreeklased meresõidus ja kaubanduses Vahemerel juhtpositsiooni. Kreeka kultuuri mõju levis kogu Vahemere ja Musta mere rannikule. Kolooniaist said iseseisvad linnriigid, mis kauplesid emamaa linnade ja naaberhõimudega (sküütide, itaalikutega) Teravilja sissevedu kolooniaist võimaldas laiendada Kreekas viinamarja- ja oliivikasvatust, mille saadused (vein, õli) olid peale käsitöötoodete (eriti keraamika) tähtsaim väljaveokaup. Kauba- ja rahamajanduse areng süvendas varanduslikku ja ühiskondlikku kihistumist. Sugukondlik aristokraatia võttis talupoegadelt maa ja ekspluateeris neid võlaorjuse abil. Võim läks basileuselt aristokraatlikule nõukogule (areopaag) ja valitavatele ametnikele (arhont). Aristokraatia ja deemose võitluses lagunesid sugukondlikud institutsioonid ja tekkisid orjanduslikud polised. Deemose nõudel pandi kirja tavaõigus (Drakon), kehtestati kodanike varanduslik ja territoriaalne jaotus (Soloni ja Kleisthenese reformid Ateenas). Siirdevorm polisliku korra arengus oli türannia, mis nõrgestas aristokraatia majanduslikku (maa konflskeeriti ning jagati kehvikuile) ja poliitilist võimu. Sotsiaalse võitluse tulemusena tekkis oligarhia (Korintos, Megara) või demokraatia (klassikalisel kujul Ateenas). Mahajäänud põllumaakondades (Tessaalias, mitmes Kesk-Kreeka maakonnas, Lakoonikas) säilisid aristokraatlik kord ja orjastatud talupoegade ekspluateerimine (heloodid). Arhailine ajajärk oli murranguline ka kreeka kultuuris ja ideoloogias. Koos poliste tekkimise ja kolonisatsiooniga sündis kreeklaste ühtekuuluvustunne barbarite ees; hakati korraldama ülekreekalisi võistlusmänge (olümpiamängud). Võeti kasutusele tähestik. 8. sajandist eKr pärinevad Homerose eeposed. 7.–6. sajandil eKr oli lüürika õitseng, tekkis filosoofia.
Klassikaline ajajärk
Kreeka klassikalisel ajajärgul
Klassikalise ajajärgu (5. sajand – umbes 330 eKr) esimene pool, nn viiskümmendaastak (470–430 aastail eKr), oli Kreeka poliste õitsenguaeg. Kreeka-Pärsia sõdade (500–449 eKr) tagajärjel vähenes Joonia linnade tähtsus. Esikohale Kreeka maailmas tõusis Ateena, kes oli juhtinud Pärsia ekspansiooni tõrjumist. Kui Mandri-Kreekas otsene Pärsia-oht lakkas, tõmbus Sparta võitlusest tagasi ja 481 eKr asutatud ülekreekaline sõjaline liit lagunes. Pärsia-vastasest pealetungisõjast huvitatud polised moodustasid Ateena algatusel 478 eKr Ateena I Mereliidu (Deelose Liidu), Ateena muutus Kreeka majandus- ja kultuurikeskuseks, seal kujunes täielikult antiikaja eesrindlikem riigikord, demokraatia, mille õitseng oli Periklese ajal (strateeg 443–429 eKr). Liitlaslinnad allutati Ateena ülemvõimule (kleruuhia), liidukassat hakati kasutama Ateena vajadusteks. Mereliit, kuhu 5. sajandi keskel eKr kuulus üle 200 polise, muutus tegelikult Ateena suurriigiks. Kreeka poliste omavahelistes suhetes sai määravaks Ateena ja Sparta antagonism. Ateena soodustas oma suurriiklikes huvides kõikjal demokraatiat, Sparta toetas oligarhiat. Ateena sõjaline tugevnemine ning ülemvõimutaotlus Kesk-Kreekas, Isthmosel ja Saroni lahel põhjustasid kokkupõrke Spartaga, kes Peloponnesose Liidule tuginedes püüdles Kreekas hegemooniat. 457 eKr puhkes Ateena ja Sparta vahel nn I Peloponnesose sõda (Ateena vallutas 456 eKr Aigina). 445 eKr sõlmisid nad 30 aastaks rahu, aga 430 aastal eKr ägenesid lahkhelid uuesti. Sparta püüdis näidata end kõikjal kreeklaste kaitsjana Ateena rõhumise vastu. Läänepoolsetel kaubateedel võistles Ateena Sparta liitlase Korintosega. Kõik need vastuolud põhjustasid Peloponnesose sõja (431–404 eKr),mis lõppes Ateena täieliku kaotusega, Mereliit lakkas olemast. 4. sajandil eKr algas Kreeka polisesüsteemi kriis, see väljendus lakkamatuis poliste ja nende liitude omavahelistes sõdades ülemvõimu pärast. Seda kasutas Pärsia, kes sekkus Kreeka riikide tülidesse ja püüdis taas Väike-Aasia rannikulinnu allutada. Pärast Peloponnesose sõda sai hegemooniks Sparta, kelle suurriiklik poliitika tekitas üldist vastuseisu. Korintose sõjas (395–386 eKr) tuli Spartal võidelda Korintose, Ateena, Teeba jt tema vastu ühinenud riikidega. Sparta vastaseid toetas Pärsia, kelle abiga Ateena taastas oma sõjalaevastiku ja kindlustused (Pikad müürid). Kartes Ateena tugevnemist, dikteeris Pärsia kuningas Artaxerxes II sõdivaile liikidele 386 eKr Antalkidase rahu, mis tagas Sparta hegemoonia. Sparta vastu võitlemiseks taastas Ateena 378 eKr Mereliidu (II Mereliit), ent see lagunes 355 eKr, kui Ateena püüdis taas liitlasi allutada. Pärast Teebalt lüüasaamist (Leuktra lahingus 371 eKr) kaotas Sparta jäädavalt mõjuvõimu. Järgnes lühiajaline Teeba hegemoonia (lakkas pärast Mantineia lahingut 362 eKr). 4. sajandi keskel eKr algas Makedoonia ekspansioon. Kreeka Makedooniameelsed ringkonnad (nende ideoloog oli Isokrates) pooldasid liitu kuningas Philippos Il-ga, sest nägid temas kõigi kreeklaste ühendajat. Makedooniavastast võitlust õhutas Demosthenes. 346 eKr pidi Ateena tunnustama Makedoonia vallutusi põhjas (Philokratese rahu). Pärast Chaironeia lahingut (338 eKr) alistas Makedoonia Kreeka polised. Philippos II nõudel kokkutulnud Korintose kongressil (338–337 eKr) asutati ülekreekaline liit (Korintose Liit), selle hegemooniks ja sõjaväe ülemjuhatajaks kuulutati Makedoonia kuningas.
Hellenismi ajajärk
Hellenistlikud suurriigid
Hellenismi ajajärgul (u 330–146 eKr), mis algas Aleksander Suure Pärsia-sõjaretkega, levis kreeka kultuur kaugele Idamaile. Samal ajal jätkus Kreeka poliste langus, mida kiirendasid uute käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimine Idas, kaubateede ümberpaigutumine ning rohke väljarändamine. Pärast Aleksander Suure surma (323 eKr) puhkenud diadohhide sõdades sai Kreeka tugevasti kannatada. Siiski ei suutnud Makedoonia oma võimu Kreeka poliste üle täiesti taastada. Antigoniidide hegemooniataotlusi vastustasid Ahhaia Liit ja Aitoolia Liit. II Rooma-Makedoona sõja ajal (200–197 eKr) ilmusid Kreekasse roomlased (Ahhaia Liit ja Aitoolia sõdisid Rooma poolel). Pärast võitu Philippos V üle kuulutas Flamininus 196 eKr Kreeka polised sõltumatuks, kuid juba 189 eKr purustasid roomlased Aitoolia Liidu ja 146 eKr Ahhaia Liidu (Korintos hävitati). Algas Rooma võimu ajajärk (146 eKr – 395 pKr). Kreeka linnadele jäeti autonoomia, kuid nad maksustati ja allutati Rooma Makedoonia provintsi asevalitsejale. 86 eKr vallutas ja rüüstas Sulla Ateena, mis oli ühinenud Mithridates Vl-ga Rooma vastu. 27 eKr moodustati Kreekast omaette Ahhaia provints (halduskeskus Korintos). Rooma võimu ajal minetasid Kreeka linnad majandusliku ja poliitilise tähtsuse, kuid Kreeka (eriti Ateena) jäi kultuurikeskuseks. Jätkasid tegevust filosoofia- ja retoorikakoolid (Ateenas, Rhodosel). Rooma impeeriumi jagunedes (395 pKr) jäi Kreeka Ida-Rooma riigi ehk Bütsantsi koosseisu.
Kirjandus
- Antiigileksikon. Tõlge saksa keelest. Tallinn, 1985
- Vana- Kreeka ajalugu. Tallinn, 1965
- R. Kleis. Antiikkirjanduse ajalugu. Tallinn, 1980
- Kreeka kirjanduse antoloogia. Tallinn, 1964
Vaata ka seotud artikleid
EE 5, 1990
