a) angerjaahing (1870. aastad, Tõstamaa), b) aue ahing (u 1885, Audru), c) ahing 19. sajandi I poolest (Reigi)

ahing (ingl fishing-spear, vn острога, багор), västar, kiskudega torkeriist, vanimaid kalastusvahendeid. Ahing ilmus paleoliitikumi lõpul, levis laialdaselt mesoliitikumis. Kivi-, pronksi- ja varasel rauaajal oli ahingul luust, hiljem rauast otsak. Selle kuju järgi eristati ahingutüüpe: kihv-, selg-, laba-, rist-, kõver- ja kaarpiiline ahing. Angerjaahingul vahelduvad tömbid ja teravad piid. Eestis püüti („raiuti”) kuni 6 m pikkusele puuvarrele kinnitatud ahinguga suuremaid kalu veel 19. sajandil üsna suurel määral, enamasti öösel tule valgel (tulusepüük), ka jää alt (angerjaid). Nüüdisajal on Eestis ahinguga püük keelatud.

Vaata ka lükil käimine. 

MerLe, 1996