Heino Ahven (11. XI 1919 Räpina – 22. IV 1988 Tallinn), keeleteadlane, Kalju Ahvena vend, Eeva Ahvena abikaasa. Õppis 1937–41 Tartu õpetajate seminaris, oli 1941–43 õpetaja, õppis 1942–43 Tartu ülikoolis filoloogiat, seejärel oli Saksa sõjaväes ja Nõukogude sõjavangis. Jätkas 1945 õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis kaugõppes, lõpetas ülikooli 1956 eesti keele erialal. Oli 1947. aastast Emakeele Seltsi vastutav sekretär, 1969. aastast teadussekretär. Osales 1942–43 kirjandusrühmitises Tuulisui. Korraldas 1958. aastani Emakeele Seltsi korrespondentide võrku, toimetas väljaannet „Kogumistöö juhendaja eesti keele alal” (1–7, 1949–58), koostas murdetekstide kogumikke ja oli Emakeele Seltsi väljaannete (Emakeele Seltsi aastaraamat, 1–33, 1955–89; „Kodumurre”, 1–21, 1960–89) tegevtoimetaja ning keelepäevade mõtte algataja. Eesti NSV teeneline kultuuritegelane (1986). Eesti Vabariigi teaduspreemia (1994, postuumselt).

Töid

• Emakeele Selts: lühiülevaade minevikust ja tänapäevast  (1970)
• Kolm Ahvenat: Kalju, Heino, Lembitu luulet (2002, koostas ja kohendas Eeva Ahven)

EE 14, 2000; muudetud 2011