I. ühendusseekel: 1) look ehk selg, 2) aas, 3) polt, 4) tihvt, 5) käpp. II. a) lülipooled, b) tihvt, c) tugi

Ketiseekli ühendamine: I ühendusseekliga, II ühenduslüliga, III aknruga. 1) lõpulüli, 2) ketilüli, 3) tugi ehk kontraforss, 4) ühendusseekel, 5) ühenduslüli, 6) pöörel, 7) ankur

ankrukett (ingl anchor cable, vn якорная цепь), terasest valatud või keevitatud kett, mis ühendab laeva ankruga ja võimaldab ankrupeli vms seadmega ankrut vette lasta ja välja tõmmata. Koosneb lülidest, mida iseloomustab kaliiber – lüli minimaalne diameeter. Ankruketi lülide kaliibrid on standardiseeritud. Ketilülil, mille kaliiber on suurem kui 15, peab keskel olema tugi ehk kontraforss. Kaliiber ja ankruketi pikkus oleneb laeva suurusest ja otstarbest.

Ankrukett koostatakse 25–27,5 m pikkustest ketilõikudest mida meremeeste slängis kutsutakse seekliteks. See tuleb asjaolust, et ketilõigud ühendati omavahel traditsiooniliselt taglaseelementide – seeklitega. Vettelastud keti pikkust saab määrata üle ankrupeli jooksnud ühendusseeklite arvu kokku lugedes. Ankru juurest laevasillale edastatud ettekanne „Viis seeklit“ tähendas, et vette on läinud viis ketilõiku. Aja jooksul on ühendusseekli nimi üle kandunud ketilõigule. Tänapäeval kasutatakse ketilõikude ühendamiseks mitmesuguse konstruktsiooniga spetsiaalseid lahti käivaid ühenduslülisid, mis sarnanevad välimuselt tavalistele lülidele, loendamiseks aga märgistatakse neid värviga.

Kui ketilõike ühendatakse seeklitega, peab iga lõigu lõpus olema suurema läbimõõduga ja ilma toeta lõpulüli. Kett kinnitatakse ankruseekli külge lõpu- või ühendusseekliga, millele järgneb tugevdatud kontraforsita lõpulüli, sellele suurendatud kaliibriga kontraforsiga lüli, seejärel tuleb keti keerdumist vältiv pöörel. Kolmanda lülina pärast pöörlit tuleb lahtivõetav ühenduslüli. Seejärel tuleb ettenähtud arv 25 meetri pikkusi ketilõike, mida samuti seovad ühenduslülid.

Ankruketi teine ots kinnitatakse laeva külge ketihalsiga. Viimased detailid ketis enne ketihalssi on ühenduslüli, pöörel, suurendatud kaliibriga lüli ja kontraforsita lõpulüli. Algselt oli ketihalss lisajupp ketti, mis kinnitus viimase lõpulüli külge liigendhaagiga. Ketihalsi teine ots oli kinnitatud laevkere külge ketikastis. Ketihalsi pikkus pidi võimaldada liigendhaagi lahti andmise ja kogu ankruketist vabanemise ülemisel tekil ankrupeli juures. Tänapäeval kasutatakse sellist ketihalssi harva. Enamasti on kasutusel mingi käsitsi juhitav ülekandemehhanism, mis võimaldab tekilt, ankrupeli juurest, avada ankruketi ketikasti või mõne muu laevakere detaili külge kinnitatud otsa.

MerLe, 1996; muudetud 2012 (R. Raudsalu)