aurukatel (merendus)

Aurukatelde ehitamine Vene-Balti laevatehases 1916. aastal

aurukatel, aurutootmisseadme põhikomponent, milles kütuse põlemisel vabanev soojus kandub leegilt ja põlemisgaasidelt toruküttepindade kaudu süsteemis ringlevale veele ja aurule. Aurukatla tööd tagavad teda teenindavad süsteemid (kütuse-, toitevee-, õhu- jt süsteemid koos pumpade, puhurite, suitsutõmburite jm abimehhanismide, torustike, kontroll- ja juhtaparatuuriga). Aurukatlad liigitatakse otstarbe järgi pea- ja abikateldeks; ehituse järgi leek- (suitsu-, gaas-) toru-, veetoru- ja kombineeritud kateldeks; soojusenergia allika järgi fossiilkütuse põlemisel eralduval soojusel töötavateks koldega aurukateldeks ja peadiiselmootorite väljalaskegaaside soojusel töötavateks utilisatsioonikateldeks; töörõhu järgi madalsurve- (kuni 2 MPa), kesksurve- (2...4 MPa) ja kõrgsurvekateldeks (üle 4 MPa).

Aurukatel laeval

Aurulaeva peakatelde trumleis veest eraldunud ja seejärel ülekuumendatud aur käitab peamasina, abimehhanismid (sh elektrigeneraatorid) jm seadmed ning võib sõidu ajal tagada ka kütte- ja olmevajadused. Nendeks vajadusteks kasutatakse harilikult (ka aurulaevadel) abikatlaid. Et väikese massi, kompaktsuse, meresõidukindluse ja majanduslikkuse juures saada aurukatla suurt aurutootlikkust, rakendatakse aurulaevadel ja suure auruvajadusega diiseltankeritel peamiselt vedelkütusel töötavaid suure soojusvõimsuse ja kasuteguriga (kuni 0,96) veetorukatlaid (mõnedel juhtudel ka sundringlusega otsevoolukatlaid), mis annavad ülekuumendatud auru, mootorlaevadel tavaliselt leektoru- või kombineeritud tüüpi madalrõhu abikatlaid. Suurtele auruturbiinlaevadele on paigaldatud peakatlaid aurutootlikkusega kuni 100 t/h rõhul kuni 8 MPa ja t-ga üle 500 ºC, nt supertankeri Krõm aurukatla aurutootlikkus 80 t/h rõhuga 8 MPa t-ga 515 ºC.

Ajalugu

Aurukatel on arenenud koos aurujõumasinaga. Esimeste aurulaevade (19. sajandi algul) aurukatelde tarindus võeti üle tollaseilt tööstuskatlailt. Need olid horisontaalsed silinderkatlad (leektorukatlad).

MerLe, 1996; muudetud 2012 (H. Punab)