Eduard Johannes Avik (19. IX 1891 Gatšina – 10. IV 1942 Sverdlovsk), merendustegelane.

Lõpetas 1909 Kroonlinnas reaalkooli ja 1914 Kroonlinna mereväe insener-mehaanikute kooli, teenis mereväeohvitserina 1914–19 Vene Balti Laevastikus lahingulaeval Andrei Pervozvannõi (1915 tuuker-mehaanikuna) ja insener-mehaanikuna miiniristlejal Leitenant Iljin. 1914 sai mitšmani, 1917 leitnandi auastme. 1917 osales lahingutes Liivi lahes ja Soela väinas, 1918 Balti laevastiku Jääretkes Helsingist Kroonlinna. Põgenes märtsis 1919 punalaevastikust üle Soome lahe jää. Aprillis 1919 alustas teenistust Eesti mereväes hävitajal Vambola. Detsembris 1919 määrati Merejõudude Rannavalve, Side ja Päästejaamade Valitsuse laevastiku inspektoriks, 1920 Rannavalve Ujuvate Abinõude osakonna (laevastiku) juhatajaks. 1920–23 täitis ka Mereväe Kadettide Kooli mehaanikajaoskonna ülema kohuseid. 1921 oli Mereväe ohvitseride kogu sekretär. 1922 komandeeriti Soome jäälõhkuja Väinämöinen (Suur Tõll) äratoomiseks. 1922 lahkus mereväe tegevteenistusest vanemleitnandi auastmes.

Alates 1. II 1922 Teedeministeeriumi Mereasjanduse Peavalitsuse masinate inspektor, 1926–29 Mereasjanduse Peavalitsuse juhataja, oli 1928 Tallinna sadam arendamise kavade rahvusvahelise võistluse hindamiskomisjoni liige. 1929 – 2. VII 1940 oli Veeteede Valitsuse direktor, juhatades ja koordineerides merendusliku seadusandluse, sadamate arendamise, ohutu meresõidu tagamise, tuletornide teenindamise, riikliku haldusega tegeleva laevastiku arengu, kaubalaevastiku tehnilise järelvalve jm seotud tegevust. 1929 esindas Eestit XIII rahvusvahelisel töökonverentsil Prantsusmaal ja hiljem erinevatel merendusalastel rahvusvahelistel konverentsidel.

1920–35 õpetas Tallinna Tehnikumi laevamehaanikute koolis (1920–26 juhataja), 1924–26 Riikliku Katsekoja soojustehnikaosakonna juhataja, 1939–1941 oli ka Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud.

1924 organiseeriti Eduard Aviku initsiatiivil Tallinna sadamas Tallinna Kaitseliidu Sadama jaoskond (alates 1925 Sadama Malevkond), mille pealikuks ta oli 1924–28; aastail 1936–40 Kaitseliidu Tallinna Maleva Mereüksuste pealik. 1927 Inseneride Nõukogu liige, aastast 1933 Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse sekretär. Oli ka Tallinna Meremuuseumi asutamise initsiaatoreid, 1926–40 hukkunud meremeeste mälestussamba püstitamise komisjonis, 1937 esimese üleriikliku merenduspäeva korralduskomitee esimees, 1934. aastast Riigi Sadamatehaste nõukogu liige, 1938. aastast Sadamate nõukogu esimees, Riigi Metallitehaste nõukogu liige, AS Eesti-Inglise Laevaliinid juhatuse esimees, Eesti Rahvusliku Jõukomitee esimees, Tallinna Jahtklubi ja Veeteede Valitsuse Ametnikkude Ühingu auliige.

Oli EÜS Raimla liige. Osales Eesti Laevajuhatajate Seltsi töös.

Arreteeriti 14. VI 1941 Tallinnas, lasti maha 10. IV 1942 Sverdlovskis.

Autasud

• Püha Stanislause III järk mõõkade ja lehviga
• Vabadusristi I klassi 3. järk
• Punase Risti II järgu 1. aste
• Kotkaristi V klass
• Valgeristi III klass
• Valgetähe III klass
• Läti Kolme Tähe Komandöri Rist

Kirjandus

• Eesti ohvitserid ja sõjandustegelased. Tallinn,1998
• P. Sammalsoo. Unarusse jäänud nimed. Eduard Johannes Avik. – Meremees 2007, 1 ja 2

Loodud 2011 (R. Naber)