Hendrik Bekker (29. XII 1891 Pühajärve, Pühajärve vald – 22. VI 1925 Tartu), geoloog ja paleontoloog, dr. phil. (1921, London), võõrastemajaomaniku poeg. Õppis 1912–18 Tartu ülikoolis (TÜ), oli aastast 1919 samas mineraloogia ja geoloogiakabineti juhataja, aastast 1924 professor (TÜ esimene eestlasest geoloogiaprofessor). Sisustas ülikooli geoloogiamuuseumis Eesti osakonna. Uurimusi Kukruse lademe ja Ülem-Devoni setete stratigraafia ja selgroogsete paleontoloogia alalt ning Otepää ümbruse geomorfoloogia kohta.

Bekker on esimese eestikeelse keskkooli õpiku „Ajaloolise geoloogia õpperaamat” (1923) ja mitme geoloogiaalase populaarteadusliku teose autor. Loonud palju eestikeelseid erialaseid oskussõnu  (kivim, kivistis, juhtkivistis, tootsad kihid, ladestu, ladestik, lade jpt). Andis nime Aseri lademele ning alustas Saaremaal Siluri ladestu stratigraafilist uurimist ja Kagu-Eestis karbonaatse Devoni lasundi uurimist. Algatas 1924 sarja „Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused”, selle kaks esimest numbrit sisaldasid Bekkeri enda uurimusi. Oli 1923–25 Loodusuurijate Seltsi sekretär ja osales Eesti Kirjanduse Seltsi kodumaa tundmaõppimise toimkonna tegevuses. Tema õpilasi on Armin Öpik ja Karl Orviku. Avaldanud 21 teadusartiklit.

Töid

• Ajaloolise geoloogia õpperaamat (1923)
• Lühike ülevaade Eesti geoloogiast (eozoiline ja paleozoiline ladekond. – Eesti: maa, rahvas, kultuur (1926)

Kirjandus

• K. Orviku. Professor Hendrik Bekkerit meenutades. – Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist, VII. Tallinn, 1989
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000

EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (A. Rõõmusoks)