bioluminestsents, organismide helendamine, põhineb lutsiferiini oksüdeerumisel vabaneval energial (toimub hapnikurikkas keskkonnas ensüüm lutsiferaasi toimel). On olemas palju helendamisvõimelisi organisme: seeni, baktereid, karikloomi, vähke, limuseid (sealhulgas peajalgseid) ja kalu. Helendamisvõimelisi organisme leidub meres ka vetikate, viburloomade, käsnade, ainuõõssete, okasnahksete ja mantelloomade seas. Osal, näiteks meritünnikutel, tulirullidel ja maismaaorganismil jaanimardikal on erilised helenduselundid, teistel, näiteks ripik- ja viburloomadel helendab kogu keha. Osa organisme ei produtseeri helendavaid aineid, vaid elab sümbioosis helenduvate bakteritega. Mõnel süvavee õngitsejalisel on baktereid sisaldavad helenduselundid ehk katikmehhanismidega fotofoorid, mis võimaldavad valguse suvalist väljutamist väliskeskkonda.

Bioluminestsentsiga meelitatakse saakloomi (näiteks õngitsejalise helenduva „õngega”) või peletatakse röövloomi (hädaohu korral paiskavad mõned vähid vette helendavate ainete pilve või sähvatavad ise üleni heledaks). Keha alaosas paiknevad helenduselundid võivad reetva varju kõrvaldamisega kaasa aidata organismi maskeerumisele. Liigile spetsiifiline helenduselundite paigutus kehal kergendab hõreda asustustihedusega süvaveeorganismidel vastassugupoole leidmist. Bioluminestsents põhjustab peamiselt troopilistes meredes nn merehelendust. Eestis on tavalisimad helendajad külmaseen ja jaanimardikas.

EE 1, 1985; MerLe, 1996; VE, 2006; muudetud 2011