meri

meri (ingl sea, vn море), suhteliselt suur maismaasse ulatuv või avaookeanist saartega või veealuste kõrgendikega eraldatud ookeani osa. Merel on avaookeanist mandrilisem kliima ja teistsugune veerežiim ning elustik. Eristatakse ääre- (Põhjameri, Beringi meri), saartevahelisi (Iiri meri, Jaava meri) ja sisemeresid (Läänemeri, Must meri) ning viimaste allrühmana vahemeresid (Vahemeri, Ameerika Vahemeri). On ka teisi merede klassifikatsioone. Kuni 200 m sügavune ookeani servaala on šelfimeri, sellest sügavam osa süvameri. Maismaa lähedal olev mere osa on rannikumeri, kaugem ulgumeri ehk avameri. Mõnikord nimetatakse meredeks mõningaid suuri järvi (Kaspia meri, Surnumeri) või ookeanide erilaadseid osi (Sargasso meri), meresid aga lahtedeks (Mehhiko laht, Pärsia laht). Üks meri – Va­hemeri jaotub ise mitmeks mereks.

Pindalalt erinevad mered üksteisest suuresti (Filipiini meri 5 726 000 km², Valge meri 90 000 km²). Enamiku merede põhi on tuge­vasti liigestunud, nende suurim sügavus on valdavalt 3500–5500 m, mõnel 7000–10 000 m (Filipiini merel 10 265 m). Šelfimerede (Põhjameri) põhja liigestavad erosioonilised, sh liustikulised pinnavormid. Merede põhjasetteis on ülekaalus, eriti Jäämere meredes, terrigeensed setted. Merede veerežiim erineb avaookeani omast maismaa mõju ja ookeanist eral­datuse tõttu. Maismaa mõju avaldub kliima ja jõge­de kaudu. Ookeanist eraldatus pidurdab veevahetust ja suurendab mandriliste tegurite mõju, seetõttu on merede kliima ookeanide omaga võrreldes mandrilisem. Troopikavöötmes on näiteks õhutemperatuuri aastane amplituud ookeanil 4–6°, merel kuni 18° (Pärsia laht), põh­japoolkera parasvöötmes ookeanil 8–12°, Ohhoota merel 20–28 °C. Veetemperatuuri aastane amplituud on põhjapoolkera parasvöötmes Atlandi ookeanis 5–8°, Vaikses ookeanis 8–10°, Mustas meres 20–24 °C. Merede soolsus sõltub mageda vee bilansi positiivse (juurdevool jõgedest, sademed, jää sulamine) ja ne­gatiivse osa (auramine, jääteke) vahekorrast ning me­re ühendusest ookeaniga. Ookeani pinnakihi soolsus on troopikavöötmes 36–37‰, mujal 34–35‰, meredes on see enamasti palju väiksem: Läänemere soolsus on 3–8‰, veerohkete Siberi jõgede tõttu on ääremerede (Kara, Laptevite ja Ida-Siberi mere) sool­sus 10–34‰. Suurim on soolsus Punases meres (kuni 41‰). Hoovused on meredes, v.a neid ookeani­ga ühendavais väinades, enamasti nõrgemad kui ookeanis. Jõevee sissevoolu, atmosfääri tsüklonaalse tsirkulatsiooni ja Coriolisi jõu mõjul liiguvad hoo­vused põhjapoolkera meredes enamasti vastupäeva, aga lõunapoolkeral päripäeva. Loodete suurus oleneb mere ühendusest ookeaniga. Kinnistes meredes on looded väikesed (Läänemeres 0,1–0,2 m, Vahemeres 0,2–0,5 m), vähem kinnistes meredes suuremad (Kariibi meres 0,5–0,8 m), ookeani poole avanevais meredes aga suured (Põhjameres, Araabia meres 1–5 m, mõnes kitsas lahes 10–12 m ning Fundy lahes isegi kuni 21 m); avaookeanil on looded valda­valt 0,5–2 m. Lainetus on meredes nõrgem kui ookea­nides. Merevee läbipaistvus (eriti seal, kuhu suubub suuri jõgesid) on väiksem kui ookeanis. Polaaralade ja parasvöötme meredes leidub merejääd. Mered on rohkem reostunud kui ookeanid. Laiemas tähenduses meri on ka maailmameri.