Timotheus Eberhard von Bock [bok], (24. XI 1787 Tartu – 23. IV 1836 Võisiku), Venemaa sõjaväelane, tiibadjutant, balti aadlik.

Isa Georg Karl von Bock (1758–1812) oli Võisiku pärishärra ja Rõika-Meleski peeglivabriku rajajaid.

Astus 18 aastaselt sõjaväeteenistusse, võttis osa 1805.–12. aasta sõdadest Türgi ja Prantsusmaaga, osales Borodino lahingus. Vapruse eest lahingutes sai mitu Venemaa (sh Kuldne mõõk „Vapruse eest”) ja Preisi kõrget autasu. Aastast 1809 tsaari ihukaitseväes, 1812 rittmeister, 1813 polkovnik. 1814–15 tiibadjutandina teenides oli heades suhetes tsaariga Aleksander I. 1815. aastal tutvus Tartus Vassili Žukovskiga, kes omakorda tutvustas teda Nikolai Karamzini ja Aleksandr Turgeneviga. Läks 1816 polkovniku auastmes erru, seejärel elas Võisiku mõisas. 1817 abiellus eestlasest Holstre mõisa kutsaritütre Eeva Catharina Mättikuga.

1818 saatis Aleksander I-le Venemaa konstitutsiooni projekti, milles taunis isevalitsust ja pärisorjust. Seepeale Bock vahistati ja teda peeti aastani 1827 Schlüsselburgi kindlusevanglas. Lõpetas elu enesetapuga.

Temast räägib Jaan Krossi romaan „Keisri hull".

Kirjandus

• А. В. Предтеренский. Современник декабристов Т.Г. Бок. Tallinn, 1953

EE 14, 2000; muudetud 2013