Vene-Türgi sõjad, Venemaa ja Türgi vahelised sõjad, mis peeti 17.–19. sajandil põhiliselt ülemvõimu pärast Mustal merel ja selle rannikualadel. 17. sajandil ja 18. sajandi alguses püüdis Venemaa saada pääsu Mustale merele ning nii Venemaa kui ka Türgi tahtis saavutada kontrolli Musta mere väinade üle ja tugevdada mõju Kaukaasias ja Balkanil.

• 1676.–81. aasta sõda peeti Dnepri ja Lõuna-Bugi ülemjooksu piirkonnas vahelduva eduga. Bahtšisarai rahulepinguga (1681) tunnustas Türgi Vasakkalda-Ukraina ja Kiievi allutamist Venemaale.
• 1686.–99. aasta sõja põhjustas Venemaa ühinemine Türgi-vastase liiduga (sinna kuulusid Austria, Poola ja Veneetsia). 1687 ja 1689 korraldas Venemaa sõjaretki Türgi vasalli Krimmi khaaniriigi vastu ning 1695 ja 1696 Aasovi sõjakäigud, mille tulemusena vallutati Azovi kindlus (1699) ja allutati koos osa Aasovi mere rannikualaga Venemaale.
• 1710.–13. aasta sõjas oli tähtsaim Venemaa Pruti-sõjakäik (1711), mis lõppes 23. VII 1711 Pruti rahuga. Venemaa sai lüüa ja pidi tagastama Azovi ja likvideerima Aasovi mere äärde ehitatud kindlused. Tegelikult kestis sõjaolukord aastani 1713, siis sõlmiti samadel tingimustel Adrianoopoli rahu.
• 1735.–39. aasta sõda alustas Venemaa ja see oli talle edukas. Sõda peeti Doni ja Pruti vahelisel alal, vallutati Azov, Kinburn, Iaşi ja teisi kindlusi. Belgradi rahuga (1739) sai Venemaa Azovi (kindlustamise õiguseta) ja pidi ülejäänud sõjas vallutatud alad tagastama.
• 1768.–74. aasta sõda peeti põhiliselt Dnepri ja Doonau vahelisel alal. Türgi sultan Mustafa III [1757–74] alustas sõda Prantsusmaa õhutusel. Larga ja Kaguli jõe juures Türgi vägi purustati (Vene väge juhtis Pjotr Rumjantsev). Vene laevastik siirdus Läänemerelt ümber Euroopa Vahemerre ja hävitas Aleksei Orlovi juhtimisel Türgi laevastiku Çeşme merelahingus (1770). Kjutšukkainardža rahu (1774) sai Venemaa Dnepri ja Lõuna-Bugi vahelisel alal pääsu Mustale merele ja ka sadamalinnu (Kertši, Kinburni).
• 1787.–91. aasta sõja eel nõudis Türgi sõjaga ähvardades Krimmi tagastamist (Venemaa oli selle okupeerinud 1783) ja Venemaa loobumist protektsioonist Ida-Gruusia suhtes. Lahinguid peeti Lõuna-Bugi ja Doonau vahelisel alal ning Põhja-Kaukaasias Kubani jõe piirkonnas. Vene vägi lõi türklasi 1787 Kinburni lähedal, 1788 Otšakivi all (Grigori Potjomkini juhtimisel), 1789 Focşani juures ning Rîmnici jõe ääres ja vallutas 1790 Izmaili (Aleksander Suvorovi juhtimisel). Vene laevastik saavutas võidu Kertši merelahingus (admiral Fjodor Ušakovi juhtimisel). Iaşi rahuga (1792) tunnustas Türgi Krimmi ühendamist Venemaaga, Vene-Türgi piiriks määrati Dnestr.
• 1806.–12. aasta sõja põhjustas Türgi revanšistlik poliitika. 1806 tungis Vene vägi Moldova ja Valahhia vürstiriiki. Augustis 1807 sõlmitud vaherahu kestis märtsini 1809. Sõja jätkudes saavutas Vene vägi (Mihhail Kutuzovi juhtimisel) edu Kaukaasia rindel, 1811 purustati Türgi väe peajõud Valahhias. Bukaresti rahuga (1812) tunnustas Türgi Bessaraabia ja Lääne-Gruusia allutamist Venemaale ning Serbia iseseisvust.
• 1828.–29. aasta sõja ajendas Venemaa mõju suurenemine Balkanil. 1828 ületas Vene vägi Doonau ja 1829 Stara planina mäestiku, hõivas Adrianoopoli ja lähenes Konstantinoopolile. Kaukaasias vallutati Kars, Phothi ja mitu teist kindlust. 1829 sõlmiti Adrianoopoli rahu, Venemaa sai Doonau delta ja osa Musta mere rannikut.
• 1853.–56. aasta sõda on tuntud Krimmi sõjana.
• 1877.–78. aasta sõja ajendasid pingeline rahvusvaheline olukord ja Balkanil puhkenud rahvaste vabadusliikumine, mida toetas Venemaa. 24. IV 1877 kuulutas Venemaa Türgile sõja, Venemaaga ühines Rumeenia, hiljem ka Serbia. Juunis 1877 ületas Vene vägi Doonau, 19. juulil vallutati Šipka mäekuru, augustis löödi seal türklaste rünnakud tagasi, detsembris vallutati Pleven. Kaukaasias hõivati Ardahani ja Karsi kindlus. Detsembris ületas Vene vägi Stara planina, vallutas Adrianoopoli ja jõudis jaanuaris 1878 Konstantinoopoli lähistele, kuid linna rünnata ei juletud (Marmara merre tuli Inglise laevastik, sõjaväes levisid haigused). San Stefano rahu tugevdas Vene mõju Balkanil, kuid Berliini kongressil muudeti rahulepingut Türgi kasuks.

EE 10, 1998