Karl Eerme (ka Kaarel Eerme, aastani 1937 Karl Ehrmann, pseudonüüm Piirita Orvik; 9. VII 1905 Tartu – 9. IX 1975 Six Mile Lake, Toronto, Kanada), kirjanik, ajakirjanik ja teatrikriitik. Oli 1938–40 abielus Erna Korjusega. Isa trükitööline.

Lõpetas Tartus 1926 Hugo Treffneri gümnaasiumi, õppis 1926–27 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Töötas 1928–35 Võru Teataja, 1936–40 Pärnu Päevalehe ja seejärel Tartus Postimehe toimetuses, oli 1942–44 Eesti Sõna rindekirjasaatja. Sattus Ameerika Ühendriikide sõjavangilaagrisse. Oli 1944–48 Saksamaal, elas aastast 1948 Londonis ja aastast 1951 Kanadas ning töötas peamiselt kirjastusametnikuna. Oli Kanadas Eesti Kultuurikogu asutajaliige ja ka juhatuse liige, Toronto Eesti Seltsi ja teiste väliseestlaste organisatsioonide liige.

Teatriarvustajana alustas Võrus, hiljem kirjutas peamiselt Endla lavastustest, Teise maailmasõja ajal ka Vanemuisest. Tema näidend „Protestitud eluveksel” (1932) keelati pärast esietendust teatris Kannel. Avaldas luulekogusid („Linnutee”, 1926; „Sõna, sajand, linn ja püss”, 1927; „Tänavad”, 1929), romaani „Sõdurite elu” (1930), lühiproosakogud „Õngelatiga mööda Võrumaad: kalakirjad ja miniatüürid”, 1935;  „Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad”, 1947. Toimetas kultuuriloolisi koguteoseid („Võru 150 aastat”, 1934; „Pärnu ja ta kuurort”, 1939). Avaldas fotoalbumi „Kaunis kodumaa: pilte Eestist” (1948),  kaheosalise mälestusteraamatu „Päevata päevad ja ööta ööd” (1962–63). Koostas ja toimetas mälestusalbumid „Jaan Tõnisson ja „Konstantin Päts” (1965).

ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2012