Võru üldandmed
Elanike arv (2010)	14 376
Pindala	13,2 km2
Linna õigused	1784
Linnapea	Anti Allas
Maakond	Võrumaa

Võru, Võro, linn Kagu-Eestis Otepää ja Haanja kõrgustiku vahelises Võru-Hargla nõos, Tamula järve kirdekaldal, Võrumaa ja Võru valla halduskeskus.

Võrus on linna-, maakonna- ja vallavalitsus, politseijaoskond, kodakondsus- ja migratsioonibüroo Võru teenindus, Võrumaa päästeosakond ja päästekomando ning Töötukassa Võrumaa osakond. Võrus on postkontor.

Riigikaitseorganisatsioonidest on Võrus kaitseväe Kuperjanovi jalaväepataljon, Kaitseliidu, samuti Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Võrumaa malev ning Naiskodukaitse Võrumaa ringkond.

Rahvastik

Võrusse on koondunud rahvastik peamiselt ajalooliselt Võrumaalt, mistõttu enamik linna elanikkonnast on eestlased: 1934. aastal 91,1% (venelasi 3,2, sakslasi 2,7%), 2000. aastal 90,2% (venelasi 7,5%). Nõukogude ajal oli eestlaste osatähtsus märgatavalt väiksem, näiteks 1979. aastal 83,2% (venelasi 14,2, ukrainlasi 1,5%).

Ettevõtlus ja transport

Pärast taasiseseisvumist on turumajanduse oludes töötajate üldarv ja tootmisega seotud töötajate osatähtsus järsult vähenenud. 1989. aastal töötas tööhõivelistest võrulastest esmases ja teiseses majandussektoris kokku 54%, 2000. aastal 38,5%, kolmandases sektoris vastavalt 46 ja 61,5%. 2002. aasta alguses oli Võru linnas paiknevates asutustes ja ettevõtetes rakendatud 6435 inimest, neist umbes 1400 elas linnast väljas valdades. Osa võrulasi töötab linnast väljaspool. Praegune Võru on esmajoones haldus-, tööstus- ja kaubanduskeskus. Võrus paikneb Riigimetsa Majandamise Keskuse Võrumaa metskonna keskus. Tööstuses on kaua aega esikohal olnud puidu- ja mööblitööstus. Mööblit ja mööblidetaile valmistavad aktsiaseltsid Võru EMPAK, Sirje ja Wermo, plastist ja puidust aknaid ja uksi toodab AS RehPol. Tähtsal kohal Võru ettevõtluses on toiduainetööstus. Suured ettevõtted on AS Võru Juust, Wõro kaubamärgiga vorste jt lihasaadusi valmistav Atria Eesti AS ning AS-i Eesti Pagar Võrus tehas. Suurim jalatsitootja on AS Abris (105 töötajat). Nõukogude ajal umbes 1000 töötajaga Võru gaasianalüsaatorite tehas, hilisem AS VGT, mille põhitoode oli endiselt gaasianalüsaatorid, kustutati 30. juunil 2010 Äriregistrist pankroti tõttu. Kunagise Võru Uku traditsioone jätkab OÜ Võrumaa Ukuharu (linased käsitööesemed), omaaegsest Võrukivist on võrsunud Timo-Keraamika OÜ (savist väikefiguurid ja tarbeesemed). Kaubanduses on oluline ettevõte Võru Tarbijate Ühistu (2009. aasta müügitulu 324 miljonit krooni). Turismi tähtsuse suurenemine on elavdanud majutus- ja toitlustusasutuste tegevust. Võrus on 8 majutusteenust osutavat ettevõtet, neis on kokku 302 majutuskohta. Hotelle on kaks: Kubija (106 kohta) ja Tamula (43 kohta).

Võru on liiklussõlm, kus ristuvad rahvusvahelise tähtsusega Valga–Petseri raudtee (osa Riia–Pihkva–Peterburi raudteest) ja Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee ning kust lähtuvad teed Põlvasse, Räpinasse ja Valka. Tallinna–Tartu–Võru–Luhamaa maantee läbib linna Antsla maantee, Jüri tänava ja Kose tee nime all, põhiliiklus möödub Võrust Liitva–Verijärve ringtee kaudu.

Haridus, kultuur ja tervishoid

Võrumaa Muuseum

Peamised kultuuriasutused on Võru Kultuurimaja Kannel (seal tegutsevad ka Võru Linnateater, Võru Linnagalerii, kino Kannel), Võrumaa Muuseum, Dr F. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseum, SA Eesti Orelikeskuse orelimuuseum ja Võrumaa Keskraamatukogu. Kohaliku rahvakultuuri ja keele säilitamise ja arendamise eest kannab hoolt Võru Instituut. Traditsioonilised kultuuriüritused on Võru folkloorifestival ja kultuurifestival Võru kevad. Mainekaimad spordialad on suusatamine ja võrkpall. Ilmub maakonnaleht Võrumaa Teataja. Võrus on 4 lasteaeda (37 rühmas käib 777 last) ja 5 üldhariduskooli (2010/11. õa 1805 õpilast). Huviõpet annavad kunstikool (koos huviringidega 260 õpilast), muusikakool (280 õpilast) ja spordikool (430 õpilast). Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor õppekeskuses õpib 39 üliõpilast.

Linnaehitus

Linna territooriumil (13,2 km2) asub 3 järve: Tamula (229 ha), Kubija (15,9 ha) ja Kubija-Veskijärv (1,7 ha). Ka linna loode- ja põhjapiiriks on veekogud: Vahejõgi (ühendab Tamula ja Vagula järve), Võhandu jõgi, Koreli oja, Kolaoja ehk Poti oja ning Mustjärv. Kokku on veekogude all 19% Võru pindalast. Valdavalt tasast ala liigestab põhjas kagu–loode-sihiline Koreli oja org, seal asub linna madalaim koht (69 m ü.m), raudteest lõunas ulatub Kubija lainjas männimetsaga kattunud liivik 89 m ü.m. Mets, pargid ja peamiselt looduslikud haljasalad hõlmavad kolmandiku Võru territooriumist. Tuntuimad pargid on Tamula-äärsed Kreutzwaldi (2,1 ha; looduskaitse all) ja Juudi park (1,5 ha), Kesklinnas asuvad Seminari väljak (endine turuplats, haljastati pärast II maailmasõda) ja Võidu väljak, Katariina puiestik ning linna kalmistu parkmets (17 ha). Suur haljastu on Koreli oja orus. Linna piires on Kubija järve ja Tamula järve hoiuala.

Esimene linnaplaan kinnitati 1785. Võru on Paldiski kõrval üks Eesti korrapäraseima planeeringuga linnu. Linnaosad on Kesklinn, Võrusoo ja Kubija, asumid Võrukivi, Liitva ja Nöörimaa. Kõige selgemini on piiritletav 1785. aasta planeeringu järgi rajatud, korrapärase ristküliku- või ruudukujulise tänavavõrguga Kesklinn (Tamula järve, Roosi tänava, Koreli oja, Räpina maantee ja Paju tänava vaheline ala), kus asuvad olulised haldus- ja kultuuriasutused ning enamik ärisid. Kesklinna tuumik on võetud muinsuskaitse alla, tema äärekvartalid moodustavad muinsuskaitseala kaitsevööndi. Kesklinnast loodes, Antsla maantee ääres asuvad Võrukivi ja Liitva on peamiselt väikeelamutega asumid. Vanema, 1960. aastatel planeeritud Võrukivi teke on seotud samanimelise tellisetehasega (praegu Võrukivi OÜ).

Arhitektuur

Tänavavõrgustik jaotab ajaloolise linnasüdame ruudukujulisteks kvartaliteks, peatänavad Jüri ning Kreutzwaldi on linna vanima hoone, mõisa härrastemaja fassaadiga rööbitiselt loode‒kagu-sihilised. Selle hoone asukoht ‒ linna kirdenurgas ‒ määras ka nelinurkse turuplatsi, kunagise linna peaväljaku (praegu Seminari väljak) asukoha. Väljaku läheduses paiknevad silmapaistvaimad 18.‒19. sajandi hooned, kirdeküljel asub endine härrastemaja ‒ linna esimene haldushoone (1804. aastast koolimaja, praegu Võru I Põhikool; ümber ehitatud 1910, arhitekt Alexei Kieselbasch). Väljaku loodeküljele ehitati varaklassitsistlik barokisugemetega Katariina kirik (1793, arhitekt Christoph Haberlandt), idaküljele õigeusu Jekaterina kirik (1806, arvatavasti arhitekt Matthias Schons või Peter Johann Bock). Enamik elamuid olid kivikatte ja poolkelpkatusega puithooned, mis paiknesid pikiküljega tänavajoonel (nt Dr F. R. Kreutzwaldi Memoriaalmuuseumi hoone Kreutzwaldi tänaval, ehitatud 1793). 1920.‒30. aastate silmapaistvaimaid kesklinna uusehitisi on Võru Tarvitajate Ühisuse Põllumees ärihoone (1923, arhitekt Artur Perna), Võru Maavalitsuse hoone (1938, arhitekt Henn Kuvasto), Eesti Panga Võru osakonna hoone (1938, arhitektid Edgar Johan Kuusik ja Anton Soans, dolokivibareljeefid Aleksander Kaasik). 1960. aastatel uuesti elavnenud ehitustegevuse tulemusena püstitatud uusehitistest on tähelepanuväärseimad kohvik-söökla Rannatare (1972, arhitekt Lia Uibo) ja polikliinik (1974, arhitekt Paul Aarmann), pärast taasiseseisvumist püstitatud ehitistest väärivad märkimist AS Wõro Kommertsi ärihoone (2001, arhitekt Ilmar Jalas), Tamula hotell (2000, arhitekt Madis Eek), Võrumaa Päästeteenistuse haldus- ja depoohoone (2002, arhitekt L. Kiili) ning Roosisaarel asuv Eesti pikim jalakäijate rippsild (180 m; 1999). Linnapargis paikneb Friedrich Reinhold Kreutzwaldi mälestussammas (1926, Amandus Adamson), linna kalmistul Vabadussõjas langenute mälestussammas (1938, purustati 1946, taasavati 1988). Seminari väljakul luteri kiriku kõrval on 1994 parvlaevaga Estonia hukkunud võrulaste mälestusmärk (1996, Mati Karmin ja Vambola Moldov).

Võru Katariina kirik

Roosisaarele viiv rippsild

Mälestusmärk parvlaeval Estonia hukkunutele

Ajalugu

Võru ümbruse muinasasustuse kohta on saadud arheoloogilisi leide Roosisaarelt (Tamula järv) ning Võhandu äärest Villalt ja Kääpalt. Enne linna rajamist olid paikkonna suurimad asulad Kirumpää ja Võru mõis (Võrumõisa). Katariina II korraldusega moodustati 1783 Vene riigis rohkesti uusi maakondi, sh 4 maakonda (kreisi) Liivimaal, neist ühe keskuse asukohaks määrati esialgu Vana-Koiola mõis. Et Võru eramõis arvati olevat asendilt keskuseks sobivam, avaldati 21. VIII 1784 Riias dekreet, mis määras maakonna ametkonnad uude asukohta. Esimesed hooned ehitati Võru tollase turuplatsi ümbrusse, 1787 oli Võrus üle paarikümne elamu ja üle poolesaja väljajagatud ehituskrundi. Esialgu oli linna areng aeglane, tegeldi peamiselt linakiu ja -seemne väljaveoga, 19. sajandi keskel hakkas arenema käsitöönduslik tootmine (naha-, lubja- ja õllevabrik). Hoogu andis linna arengule 1889 valminud Valga‒Pihkva raudtee, mille kaudu Võru sai otseühenduse Riia ja Peterburiga. Arenes kaubandus, rajati saeveski, jahuveski ja piiritusepuhastustehas. Võru kultuurilugu seostub tihedasti seal 1833‒77 elanud ja arstina töötanud Friedrich Reinhold Kreutzwaldiga. 1881 asutati eesti selts Kannel. 19. sajandi Võrut tunti ka koolilinnana (1805. aastal oli seal 3 kooli ja 117 õpilast, 1880. aastal 4 kooli ja 199 õpilast). Kultuurilooliselt oli tuntuim Võrus 1832‒67 töötanud H. Krümmeri poeglaste pansionaatkool. I maailmasõja ajal evakueeriti Võrusse koole ka Palangast ja Riiast. Enamlaste võim kehtis Võrus 20. XI 1917 ‒ 24. II 1918. Vabadussõja ajal oli Võru 8. XII 1918 ‒ 1. II 1919 Punaarmee hõivatud. 1920.‒30. aastail arenes Võrus väiketööstus (lina-, puidu- ja nahatöötlusettevõtted). 1921‒30 tegutses linnas Johannes Käisi juhtimisel Võru Õpetajate Seminar. II maailmasõja ajal kestis Võrus 8. VII 1941 ‒ 13. VIII 1944 Saksa okupatsioon. Maakonnalinn on Võru olnud 1784‒96, 1888‒1950 ja aastast 1990. 1796‒1888 kuulus Võru Tartu-Võru kaksikmaakonda, 1950‒90 oli rajoonikeskus.

Kirjandus

• R. Pullat. Võru linna ajalugu. Tallinn, 1984

Välislink

• Võru linna koduleht

EE 12, 2003; muudetud 2011