Eesti rahvastiku sooline ja vanuseline koosseis
Rahvastikupüramiid (1987 ja 2007)
2000. aasta loenduse andmeil elas Eestis 631 851 meest (46,1%) ja 738 201 naist (53,9%). Poisse sünnib pisut rohkem kui tüdrukuid (1990. aastail näiteks keskmiselt 106 poissi 100 tüdruku kohta). Poiste ja meeste suremusnäitaja ületab vastassoo oma kõigis vanuserühmades. Sünnierinevustest tulenevad rahvastiku sooproportsioonid tasakaalustuvad 30. eluaastateks. Rahvastiku soolist koosseisu mõjutavad ka sõjad ning rahvastiku ränne. 1897. aasta loendusel oli mehi rahvastikust 47,9% ning see näitaja jäi ligikaudu samaks ka 1922. ja 1934. a. loendusel (47%). 1959. aasta rahvaloendusel oli meeste osatähtsus langenud 43,9%-ni, 1959. aasta loenduse järgi oli 1000 35–54-aastase (Teisest maailmasõjast enim kahjustatud vanuserühm) naise kohta vaid 682 meest. Välismigrantide hulgas on aga ülekaalus mehed.
Sooerinevused avalduvad rahvastiku vanusestruktuuris. Nii oli 2000. aasta loenduse andmeil 60-aastasi või vanemaid 16,1% kõigist meestest ning 25,2% naistest. Meeste keskmine vanus oli 1989. aasta loendusel 33,1 aastat ja naistel 38,3 aastat, 2000. aastal vastavalt 35,9 ja 41,1 aastat. Linnas on sooerinevused meeste ja naiste arvus suuremad kui maal: 2000. aastal oli (loenduse andmeil) iga 1000 naise kohta linnas 818 meest, valdades aga 938 meest. Paljude sotsiaalsete ja majanduslike tegurite mõjul (tütarlaste suurem konkurentsivõime linnakoolidesse astumisel ja väike erialade valik maakutsekoolides; naistele sobivate töökohtade nappus maal jms) läheb rohkem noori naisi maalt linna. Seetõttu on soodsaimas abiellumiseas noorte suhtarv maal ebasoodne. Näiteks oli 2000. aasta loendusel linnas iga 1000 20–29 aasta vanuse naise kohta 963, valdades aga 1190 meest.
Sugudevahelise ebavõrdsuse on täiskasvanud rahvastikus valdavalt põhjustanud meeste ja naiste suremuse ning keskmise eluea suured erinevused. Viimase 100 aasta jooksul on eluea pikkuse vahe kiiresti suurenenud. 19. sajandi lõpul erines vastsündinud poisslaste ja tütarlaste eeloleva eluea pikkus 3,6 eluaasta võrra (1897), 1994 sündinud tütarlaste eelolev eluiga on aga juba 12,2 ja 2009. aastal sündinuil 10,2 aastat pikem. Vanuse kasvades eeloleva eluea keskmise pikkuse erinevused vähenevad. Nii elavad 65-aastased mehed keskmiselt veel 14,4, naised aga 18,3 eluaastat (2009). Hoolimata meeste tunduvalt lühemast elueast oli kuni 1994. aastani naiste vanaduspensionile saamise iga 5 aastat lühem kui meestel – vastavalt 55 ja 60 eluaastat. Seetõttu on pensionäridest üle 2/3 naised. 2026. aastal meeste ja naiste pensioniiga võrdsustub ja s.o 65 eluaastat.
Nii elu- kui ka abiellumisea erinevuste tõttu on meestel palju suurem tõenäosus olla abielus kuni surmani. 2000. aasta loenduse andmeil oli 60-aastaste ja vanemate seas abielus 71% meestest ja 33,6 % naistest, leski oli aga selles eas 13% meestest ja 45,2% naistest. Meeste enneaegne surm ning 20. sajandi rahvastikukriisid on kaasa toonud eakate üksiknaiste arvu kiire kasvu. 1989. aasta loendusel oli 70-aastaste ja vanemate seas 1000 naise kohta vaid 399 ning 2000. aasta loenduse andmeil 416 meest. Paljudel vanurieas naistel pole järeltulijaid ega lähisugulasi. Sugudevahelised ebavõrdsused avaldavad mõju rahvastiku abielulisusele, sündimusele, suremusele, haridussüsteemile ja tööhõive struktuurile. Vanemaealiste ebasoodne soovahekord süvendab vanurite üksielamisega kaasnevaid toimetulekuprobleeme ning tekitab vajaduse tugevdada sotsiaalhooldussüsteemi.
Vaata ka seotud artikleid
Välislink
EE 11, 2002 (Arvo Kuddo ja Kaljo Laas); muudetud 2011
