Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum (ETDM) avati 1980 Eesti Kunstimuuseumi filiaalina, 1980–2004 kandis nime Tarbekunstimuuseum, aastast 2004 iseseisev riigimuuseum. Mõte tarbekunstimuuseumi asutamisest tekkis juba 1950. aastail, muuseumile pandi alus alles 1971. aastal. Paikneb Tallinnas Laial tänaval 17. sajandil ehitatud aidahoones. Ainsana Eesti muuseumidest säilitab, kogub, uurib ja propageerib ETDM Eesti professionaalset tarbekunsti ja disaini. Kogu aluseks on 1919. aastal asutatud Eesti Kunstimuuseumi tarbekunstikogu. Teise maailmasõja ajal hävis palju Eesti tarbekunsti. 1950. aastatest hakkas kogu jõudsalt täienema. Muuseumi kogu on kujunenud riiklike ostude ja annetuste alusel, 1995. aastast toetab kogu täiendamist Eesti Kultuurkapital. 2000 loodi disaini osakond, mis kogub tootekujunduse näidiseid ja disainerite unikaalloomingut. Kogusse kuulub kokku üle 15 000 eseme ja on süstematiseeritud alakogudena: tekstiili-, keraamika-, portselani-, naha-, klaasi-, ehte-, metalli- ja disainikogu. Esemekogu  kõrval on foto-, negatiivi- ja slaidikogu ning arhiiv. Huviliste juurdepääsu muuseumi kogudele tagab muuseumi veebipõhine digitaalne pildipank ning infosüsteem (MuIS). 

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi püsiekspositsioon „Ajamustrid”

Eesti tarbekunsti- ja disainiklassika erinevaid väljendusvorme tutvustab püsiväljapanek „Ajamustrid”. Korraldatakse ka ajutisi näitusi nii Eesti kui ka rahvusvahelisest tarbekunstist ja disainist. Kolmekümne aasta jooksul on korraldatud üle 200 Eesti tarbekunsti ja disaini temaatilise, retrospektiivse ja isikunäituse. 1984. aastast on muuseum koostöös teiste disainimuuseumite ja kunstiinstitutsionidega korraldanud u 100 välisnäitust. 1989. aastast tutvustatakse Eesti tarbekunsti välismaal. 1997. aastast korraldab muuseum koos MTÜ Rakenduskunsti Triennaali Ühendusega rahvusvahelist tarbekunstitriennaali. ETDM korraldab haridusprogramme disaini- ja tarbekunstihuvilistele.

Muuseumihoone ajalugu

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi sisevaade

Tallinna ainulaadsete arhitektuurimälestiste hulka kuuluv barokne aidahoone oli varem linna viljajadu. Hoone on püstitatud endise naistsistertslaste kloostri puuviljaaia kohale. 1683 alustas maanõunik ooberst Johann Andreas von der Pahlen kolmekorruselise aida ehitamist. 1692 omandas raehärra Dietrich Reimers poolelioleva ehitise. Tõenäoliselt sai hoone valmis enne 1695. aastat, ehitusmeistri nimi ei ole kahjuks teada. Põhjasõja ajal rekvireeriti ait garnisoni tarbeks. 1737 sõlmiti riiklik ostuleping Reimersi pärijatega. 1970. aastate alguseni kasutati hoonet laona. Põhiplaanilt on ehitis veidi ebakorrapärane ristkülik. Fassaad avaneb õuele, tänava- ja õuesein on peaaegu ühesugused. Tänava (Aida ja Suur-Kloostri) poole jääb enam kui 36 meetrit pikk külgsein (mitte kitsas otsasein nagu tollal tavaks). Baroki sümmeetrianõudele vastavalt on kõik avad ehk portaalid, kaubaluugid ja aknad rühmitatud seitsmele teljele. Lakoonilises interjööris domineerivad massiivsed ristkülikukujulised piilarid, mis jaotavad kolm korrust kaheks lööviks. 1823–24 tehti kubermanguarhitekti Johannes Daniel Bantelmanni projekti järgi mõnigaid ümberehitusi. 1970. aastatel restaureeriti hoone arhitekt Aala Buldase projekti alusel ja kohandati tarbekunstimuuseumiks. Muuseumi esimese ekspositsiooni kujunduse, valgustus- ja eksponeerimissüsteemi kavandas sisearhitekt Mait Summatavet.

Välislink

• Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum