El Niño [ninjo] (tuleneb hispaaniakeelseist sõnadest el niño Jesus 'Jeesuslapsuke'), Vaikse ookeani troopilistel laiustel tekkiv muutuva perioodilisuse, kestuse ja tugevusega ilmastikunähtuste kogum, mis võib oluliselt mõjutada maakera ilmastikku. Algselt nimetati El Niño hoovuseks episoodilist sooja merevee voolust, mis tungib piki Ecuadori ja Peruu rannikut kaugele lõunasse ja tõrjub toitaineterikka Peruu hoovuse kõrvale. Sellega kaasnev kuum ja niiske ekvatoriaalne õhk põhjustab tavaliselt kuivas piirkonnas paduvihma ning kalavaru vähenemist, kuna takistab jahedate ja toitainerikaste veemasside tõusmist süvakihtidest pinnakihtidesse. Toitainete juurdevoolu järsk vähenemine põhjustab planktoni kadumist ja seetõttu kalade ning lindude hukkumist. Nähtus tekib keskmiselt 3–4 aasta (mõnikord ka 2–7 aasta) järel harilikult lõunapoolkera suvise pööripäeva, s.o jõulude paiku (sellest ka nimi) ja kestab 12–18 kuud. Seondub eeskätt lõunavõnkumistega (Vaikse ookeani ekvatoriaalse ala ida- ja lääneosa õhurõhkude vahe muutumine). Tavalise seisundi ajal on õhurõhk Vaikse ookeani idaosas kõrgem, ekvaatorini ulatuva külma Peruu hoovuse vee kannab passaathoovus läände, Lõuna-Ameerika rannikumeri on jahe, toitaine- ja kalarohke ning ilm rannikul kuiv, Vaikse ookeani läänerannikul sajab. El Niño ajal on madalama õhurõhuga ala Vaikse ookeani kesk ja idaosa, seal passaathoovus nõrgeneb, ekvatoriaalne läänetuulte hoovus tugevneb ja vee temperatuur tõuseb kuni 5 °C võrra; sajupiirkonnad on vastupidised. El Niño tekkepõhjused ei ole veel piisavalt selged. Selle põhjustatud ilmastikuhälvetel on mõnikord loodusõnnetuse mõõtmed. Äärmuslikem oli El Niño 1982–83, suhteliselt tugev ka 1986–87, 1991–95 ja 1997–98.

Ka El Niñole vastupidine olukord võib olla ebanormaalselt tugev ning põhjustada Lõuna-Ameerika rannikul tavalisest veelgi kuivema ilma (La Niña). El Niño ja La Niña ebaregulaarset vaheldumist nimetatakse El Nino lõuna ostsillatsiooniks (El Niño/La Niña-Southern Oscillation, or ENSO).

MerLe, 1996; EE 13, 1999