Grenzstein, Ado

Ado Grenzstein [-ntst-] (pseudonüüm Ado Piirikivi; 5. II 1849 Kõksi küla, Tarvastu kihelkond – 20. IV 1916 Menton, Lõuna-Prantsusmaa), ajakirjanik ja pedagoog, Tõnis Grenzsteini vend. Õppis 1871–74 Valga seminaris, oli 1874–76 Audrus köster ja kihelkonnakooliõpetaja. Kutsuti 1876 Tartu Hollmanni seminari õpetajaks, täiendas end 1878–80 Viini pedagoogiumis. Asutas 1881 ajalehe Olevik, mis oli pärast Carl Robet Jakobsoni surma mõnd aega tähtsaim eesti leht. Loobus 1888 rahvuslikust suunast ja hakkas õigustama venestamist. Asus 1901 välismaale, elas algul Dresdenis, siis Pariisis. Koostanud õpikuid („Saksa keele õpetaja” I–III, 1877–80; „Kooli Laulmise raamat”, 1878; „Eesti Lugemise-raamat” I–II, 1887–88), rikastanud eesti kirjakeele sõnavara („Eesti sõnaraamat”, 1884, sisaldab 1600 uut ja võõrsõna) ja stiili („Kauni keele kaitsemiseks”, 1899), luuletanud (kogud „Esimesed luuletused”, 1877; „Laulud ja salmid”, 1888; „Mõttesalmid”, 1899), kirjutanud hulga poliitilisi brošüüre („Eesti küsimus”, 1894; „Herrenkirche oder Volkskirche”, 1899; „Juudi küsimus”, 1912), artikleid kasvatuse kohta („Koolmeistri käsiraamatus”, 1879; ajalehes Olevik) ja muud.

Ado Grenzstein on esimese eestikeelse maleõpiku (1883) autor. (Aastat 1883 peetakse Eesti male sünniaastaks.) Eesti maleterminoloogia loojana võttis kasutusele sõnad male, kuningas, lipp, vanker, odamees, ratsamees ja kahimäng.

Mitmekülgset allikmaterjali sisaldab tema 1898 rajatud arhiiv „Ado Grenzsteini kirjakogu” (säilinud 18 köidet, Eesti Kirjandusmuuseumis).

Kirjandus

• Aadu Grenzsteini võitlus Jaan Tõnissoniga. Koostaja A. Kruusberg. Tartu, 1921
• F. Tuglas. Ado Grenzsteini lahkumine. Tartu, 1926
• M. Laar. A. Grenzsteini Kirjakogust. – Keel ja Kirjandus 1984, 6
• J. Undusk. „Eesti esimene juudiõgija”. Ado Grenzsteini endatapp antisemitismis. – Vikerkaar 1991, 2–3
• J. Arukaevu. Ado Grenzsteini tagasitulek. – Akadeemia 1997, 12
• Uus katse hinnata Ado Grenzsteini rolli Eesti ajaloos. – Tuna 1999, 2