Jakobson, Carl Robert

Carl Robert Jakobson (pseudonüüm Linnutaja), (26. VII 1841 Tartu –19. III 1882 Kurgja), ühiskonnategelane, publitsist, kirjanik ja pedagoog, Adam Jakobsoni poeg, Natalie Auguste Johanson-Pärna ja Eduard Magnus Jakobsoni vend.

Elas noorpõlves Tormas, sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Õppis 1856–59 Valgas Cimze seminaris, oli 1859–62 isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. Läinud Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu, lahkus 1862 sellelt ametikohalt ning asus õpetajaks Jamburgi. Töötas aastast 1864 kooli ja koduõpetajana Peterburis, omandas 1865 saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse. Liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. Hakkas 1865 saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalseile vene ja saksakeelseile ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht. Osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses. Pidas 1868 ja 1870 Vanemuise seltsis kolm isamaa kõnet (ilmusid 1870 raamatuna). Asus 1871 Tallinna, kuid ei saanud siingi eestikeelse ajalehe asutamise luba. Oli 1872–74 Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja.

Toimetas aastast 1878 Viljandis ajalehte Sakala, tema lähimad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi, taotles ajakohaseid reforme, nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa arusaamatusi eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast, konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse. Valiti 1881 Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.

Haridustegelane ja kirjanik

Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema „Kooli Lugemise raamatu” (3 osa, 1867–76) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis, laialdaselt tulid kasutusele ka „Uus Aabitsaraamat ...” (1867), „Veikene Geograafia” (1868) ja tütarlastekoolide lugemik „Helmed” (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest. Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu „C. R. Linnutaja laulud”, 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidendi „Artur ja Anna” (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust. Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.

Eesti põllumajanduse arendaja

Jakobsoni talumuuseum Kurgjal

Jakobsoni oluliseks tegevussuunaks sai eesti väikepõllumehe harimine. Ta ostis 1874 Vändra lähedal Kurgja talu ja kavatses sellest teha näidismajapidamise. Korraldas samal aastal Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks, pidas neis seltsides põllumajanduslikke teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid, esitas põllumajanduse edendamise kava. Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhendeid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu „Teadus ja Seadus põllul” (I osa, 1869) ning raamatud „Kuidas põllumees rikkaks saab” (1874), „Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad” (1876), „Sakala Kalender põllumeestele” (1880) jmt; nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.

Jakobson Eesti muusikaajaloos

Jakobson taotles laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud „Wanemuine Kandle healed” (2 vihikut, 1869–71; sisaldavad kolm Aleksander Kunileiu laulu, soome laule ning tema enda ja A. Kunileiu seatud soome ja eesti rahvalaule) ja „Rõõmus laulja” (1872; sisaldab eesti ja soome laule ning rahvaviise). Noodikogud mõjutasid II üldlaulupeo (1879) repertuaari, seal tuli ettekandele ka kuus eesti ja mitu soome laulu. Tema luuletusi on viisistanud nt A. Kunileid („Veel pole kadunud kõik”, „Ema ja laps”, „Põua aastal 1868”), Aleksander Thomson („Oh, mu ilus isamaa”) ja Konstantin Türnpu („Mull’ lapsepõlves rääkis”).

Mälestuse jäädvustamine

Talumuuseum Kurgjal, mälestussammas Tormas (R. Haavamägi, 1957) ja Viljandis (M. Karmin ja T. Trummal, 1998).

Töid

  • Valitud teosed (2 kd., 1959)
  • Kolm isamaa kõnet. Kriitiline väljaanne käsikirjast kommentaaride ja järelsõnaga (1991)

Kirjandus

  • E. Jansen. R. Põldmäe. Carl Robert Jakobson. Tallinn, 1968
  • E. Jansen. C. R. Jakobsoni "Sakala". Tallinn, 1971
  • Carl Robert Jakobson ja Kurgja-Linnutaja. Tallinn, 1981
  • R. Põldmäe. C. R. Jakobsoni teedest ja töödest. Tallinn, 1985
  • E. Jansen. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Tallinn, 1987
  • H. Laidvee. C. R. Jakobsoni bibliograafia, 1863–1980. Tallinn, 1991

EE 14, 2000; EMBL, 2007 (E. Pilliroog)