Harilaiu tollane puidust tuletorn 19. – 20. sajandi vahetusel

Harilaid, vanadel kaartidel ka Grasö (rts ’rohusaar’), saar Väinamere põhjaosas Hari kurgus, 4 km Vormsist läänes; 0,15 km². Harilaid on piklik (1,3 km) kivine S-kujuline, kuni 2,9 m kõrge loode–kagu-sihiline seljak, mida katavad rannaniit ja kadastik.

1840 laskis Hiiu-Suuremõisa krahv Ewald A.lexander Andreas von Ungern-Sternberg ehitada Harilaiule kõrtsi (suvel peatusid siin Hari kurgus soodsat tuult ootavad laevnikud ning talvel jääteed pidi liikujad) ja vajalikud kõrvalhooned (lauda, aida, tuuliku) ning asustas sinna Nigulas Kimbergi, kellest sai ka 1849 ehitatud tulepaagi vaht. Tema ja ta järglased elasid seal 99 aastat (Kimberg), 1886 püstitati saarele puidust päevamärk, mis sihis tuulikuga juhatas laevad sissesõidul Väinamerre mööda „Punasest Eerikust” (suure rändrahnuga väikesest laiust) ja Soolarahust, 1906 asendati puitmärk nurkrauast tehtuga ja pärast Teist maailmasõda paigaldati sellele kiirplinktuli. Koos 1940 ehitatud Harilaiu tuletorniga (projekteerinud ja ehitustöid juhatanud A. Luige) moodustavad nad sihttuled väinast läbisõiduks. Aastani 1992 asus Harilaiul väikesearvuline Nõukogude piirivalveväeosa.

EE 3, 1988; MerLe, 1996; muudetud 2011