Koperniku heliotsentriline maailmasüsteem

heliotsentriline maailmasüsteem, Universumi, esmajoones Päikesesüsteemi struktuuri kirjeldus, mis rajaneb eeldusel, et Päikesesüsteemi keskpunkt on Päike ja kõik planeedid tiirlevad selle ümber. Kuigi heliotsentrilise maailmasüsteemi pooldajaid on juba antiikkreeka astronoomide hulgas (nt Aristarchos Samoselt), eelistati tol ajal siiski geotsentrilist maailmakäsitust (geotsentriline maailmasüsteem).

Matemaatiliselt põhjendas heliotsentrilise maailmasüsteemi esimesena Mikołaj Kopernik (1543), eeldades, et planeedid tiirlevad ühtlaselt mööda ringjooni (nagu geotsentrilisegi maailmakäsituse järgi). Koperniku heliotsentrilise maailmasüsteemi täpsustas Johannes Kepler (Kepleri seadused), eeskätt elliptiliste orbiitide kasutuselevõtuga, füüsikaliselt põhjendas seda Isaac Newton gravitatsiooniseadusega. Heliotsentrilise maailmasüsteemi kehtivust tõendavad tähtede aastaparallakside olemasolu ning nende valguse aberratsioon.

On püütud luua ka semiheliotsentrilisi maailmasüsteeme. Tuntuim neist on Tycho Brahe süsteem. See põhineb oletusel, et planeedid tiirlevad ümber Päikese ja koos Päikesega ümber Maa. Venemaal algas heliotsentrilise maailmasüsteemi juurutamine pärast Peterburi Teaduste Akadeemia loomist (1724).

Tallinnas oli heliotsentrilise maailmasüsteemi varajane tutvustaja Gebhard Himsel (17. sajandi keskel), Tartu ülikoolis rakendas seda 17. sajandi lõpus kooskõlas gravitatsiooniseadusega Sven Dimberg.

EE 3, 1988