Anton Thor Helle (1683 Tallinn – 24. IV 1748 Jüri), saksa päritolu vaimulik, keele- ja kirjamees. Õppis Kieli ülikoolis usuteadust. Oli aastast 1713 Jüri ja aastast 1740 Kose pastor, aastast 1742 Ida-Harjumaa praost, aastast 1715 ka Eestimaa konsistooriumi assessor. Asutas 1721 Jüris köstrikooli, mis tegutses aastani 1726, ja õpetas seal ka ise. Koostas keelekäsiraamatu „Kurtzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache”, mille toimetas 1732 Halles trükki Eberhard Gutsleff noorem. See sisaldab lühikese grammatika (80 lk), ulatusliku eesti-saksa sõnaraamatu (umbes 7000 sõna; tugineb Salomo Heinrich Vestringi materjalidele), 525 vanasõna ning kõnekäändu, 135 mõistatust ja õpetlikke moraliseerivaid kahekõnesid. Aastast 1728 juhtis Helle Piibli tõlkimist ja hiljem, 1739, Tallinnas selle väljaandmist. „Piibli Ramatu” tõlge avaldas olulist mõju eesti kirjakeelele ning mõjutas nii vaimuliku kui ka ilmaliku kirjanduse keelt. Helle õnnestunud tõlge oli kasutusel rohkem kui 200 aastat. Keeletarvituses tugines Helle Harjumaa murrakuile ja tõi kirjakeelde Põhja-Eesti läänepoolsete murrete sugemeid, nt tugevaastmelisi seesütleva (selgas, lautas, aedas) ning e-mitmuse vorme (poege, õlge, härge); alates Hellest hakati eesti kirjakeeles tarvitama diftongilisi vorme hea, pea, peäl, seäl.

Kirjandus

• A. Kask. Kolmsada aastat Anton Thor Helle sünnist. – Keel ja Kirjandus 1983, nr 12, lk 690–692
• Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, 1995
• Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. Tallinn, 2000

Välislingid

• K. Ross. Anton Thor Helle elulugu. – Eesti vanema kirjanduse digitaalne tekstikogu (EEVA)
• Anton Thor Helle ja esimese eestikeelse Piibli lugu. – Histrodamus

EE 14, 2000; ETeadBL, 2000 (O. Kuuli); muudetud 2011