Otto Reinhold von Holtz [holts], (2. V 1757 Keila –  10. V 1828 Keila), saksa-rootsi päritolu vaimulik ja kirjamees. Õppis 1774–78 Greifswaldi ja Tübingeni ülikoolis teoloogiat, oli aastast 1780 Keila pastor (1780–85 abipastor) ja aastast 1806 Lääne-Harju praost. Peetuna heaks eesti keele tundjaks, tõlkis eesti keelde 1816. aasta talurahvaseadused ja arstiteaduslikke brošüüre. Avaldas raamatus „Luggemissed Eestima Tallorahwa Moistusse ja Süddame Juhhatamisseks” (1817) peale tõlkejuttude ja -luuletuste eestiainelisi palu. Maailmavaatelt uuspietist, pidas tähtsaks inimese sisemist vagadust. Ilmutas teiste tolle aja õpetlike juturaamatute autoritega võrreldes suuremat stiilivõimet (näiteks armastusidüllis „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa”). Eestindanud esimesena Friedrich von Schilleri („Römo kitus”) ja Ludwig Hölty („Kurwa meelt jahhotada”) luulet.

EE 14, 2000