Horezm, ajalooline piirkond ja muistne maakond Kesk-Aasias Amudarja alamjooksul. Vanimad arheoloogilised leiud pärinevad neoliitikumist, Kelteminari kultuuri ajajärgust (IV–III aastatuhat eKr); pronksiajast, II aastatuhande lõpust on säilinud algeline niisutussüsteem. 7. sajandil moodustus Horezmis tugeva riigitaolise organisatsiooniga sõjaline hõimuliit. 6. sajandil eKr alistasid Horezmi Ahhemeniidid. 4. sajandil tekkis iseseisev orjanduslik Horezmi riik. 4.–3. sajandil edenesid jõudsalt majandus ja kultuur: avardati niisutussüsteemi, rajati linnu, arenesid käsitöö ja kunst. 1.–2. sajandil pKr sõltus Ηorezm Kušaani riigist, 3. sajandil sai taas iseseisvaks. Suhteliselt kõrge taseme saavutas kultuur. 4.–8. sajandil tekkisid ja arenesid feodaalsuhted. 712 vallutasid Ηorezmi araablased, 995 allutas riigi oma võimule Mamun lbn Muhammad; pealinnaks sai Urganch. 1043 alistasid Horezmi Seldžukid, seni peamiselt iraani hõimudega asustatud ala elanikkond turgistus. 11. sajandi lõpus tuli Urganchis võimule Horezmi suuršahhide dünastia, kes 1194 maa vabastas. Muhammad II [1200–20] ajal saavutas Horezmi riik suurima võimsuse ja ulatus Kaspia merest Hindukušini. 1220 vallutasid Horezmi mongoli-tatari väed, maa kuulus seejärel Džutši ulussi, hiljem Kuldhordi. 1388 alistas Horezmi Timur. 16. sajandi alguses allutasid Horezmi oma ülemvõimule Šeibaniidide dünastiasse kuuluvad usbeki khaanid ning 1512 rajati sealsel alal Hiiva khaaniriik. 19. sajandi II poolel hõivasid selle Vene väed. Khaan kukutati veebruaris 1920 ja 26. aprillil moodustati Horezmi Nõukogude Rahvavabariik.

Kirjandus

• История Хорезма. Ташкент, 1976
• Культура и искусство древнего Хорезма. M., 1981

EE 3, 1988