Hülgepüük Ruhnul

Hülgeküttimine ehk vaanimine oli Ruhnu meeste tähtsaim ja tulusaim, aga ka kõige rängem ja ohtlikum töö, veel 1930. aastail ka saareelanike peamisi elatusallikaid. Hülgepüügialad ulatusid Soome lahe idaosani – Kõrgessaare, Tütarsaare ja Lavansaari ümbruses. Esimese maailmasõja järel kütiti lähemal ja vähemtulusatel aladel Liivi lahes, Saaremaa ja Muhumaa rannikul. Küttimise hooaeg oli kevadtalvel pärast hüljeste poegimist, kui hülgepojad veel vette ei lähe ja emahüljes pojast ei eemaldu. Jäält küttimiseks kasutati püssi ja harpuuni, pojad tapeti nuiaga (hülgepojalt saab parima karusnaha). Jääl oldi nädalate viisi, varustust ja saaki veeti kelgu või erilise jalastega paadiga (hülgepaat). Vabas vees kasutati peaaegu aastaringselt hülgevõrku, -mõrda ja -õnge. Saak jagati püügimeeskonna liikmete vahel võrdselt. Hülgeid kütiti naha, rasva ja liha saamiseks. Nahk jäi laskjale, rasv müüdi ära, liha söödi ise või jagati sigadele. Nõukogude ajal hülgepüük jätkus. Hülgerasvale, mis oli tooraineks saapamäärdevabrikule kehtestati riiginormid. 1950. aastail ja 1960. aastate algul oli hülgeid palju ja nad tekitasid püüniste lõhkumisega kalamajandusele olulist kahju, mistõttu iga hülge tapmise eesti maksti nn peapreemiat. Neil aastail olid püügivahendid põhiliselt võrgud. 1980. aastaist on Läänemere hüljeste arv vähenenud ja neid tööstuslikult ei püüta.

Ruhnu hülgekütt täies riietuses ja varustuses (1930. aastad)

Hülgejaht 19. sajandi keskel

Hülgeküti riietus oli läbinisti valget värvi, et olla hüljeste jaoks lumest raskesti eristatav. Pikkadel valgetel maavillasest pükstel (husho) oli põlvede kohal paks sinise niidiga peale õmmeldud riidetükk. Ülakeha kattis samast materjalist lühike valge kuub, millel on rida musti sarvnööpe. Selle peal samuti valge pluusi sarnane kuub või kittel, pussawams, mis ulatus põlvini ja mida hoiti koos rinna all oleva nahkvööga, millel rippus nuga. Kuue avaras põues hoidis kütt oma toiduaineid, tükikest leiba, veidi suitsutatud hülgeliha või mõnda lesta, väikest viinapudelit, püssirohusarve, kotikest kuulidega, villaseid kindaid, pikksilma ja kompassi. Lisaks ei unustanud ruhnlane ka lühikest puust piipu, hülgenahast tubakakotti koos kõige odavamat sorti suitsu- ja närimistubakaga ega tulemasinat. Külma vastu kaitses veel valge lambanahk; väike valge karusnahaga ääristatud müts, kahekordsed villased sukad ja hülgenahast kingad või pastlad, skräwlingar. Viimased olid valmistatud hülge tagajäsemete nahast ja nende avatud ots seoti nahkrihmadega risti üle pahkluude. Ühe käe otsas rippus 2–3 sülla pikkune, mitmekordselt kokkukeritud hobusejõhvist köis, mille ühes otsas on raudrõngas. Seljas oli hülgenahast vutlaris isetehtud püss, käes pikk harpuun.

Hülgejahiks moodustasid ruhnlased kolm suuremat seltsi või seltskonda, mida nimetati selsideks, nimelt Norrby-, Midtby- ja Austerbysels, kes püüdsid ja jagasid saagi ühiselt, kuid üksteisest sõltumatult. Hülgeliha tarvitasid ruhnlased värskelt, keedu- või praekartulite kõrval, enamasti aga suitsutatult. Nahka kasutati parkimata kujul pastelde, veesaabaste ja rantkingade jaoks, suitsutatud ja siis valgeks pargitud nahka aga tekkidena. Põhiline tulu saadi nad aga rasvast, mida müüdi Riia köösneritele ja nahaparkalitele, samuti Saaremaal ja kõigil kallastel elavatele talumeestele. Rasva kasutati ka ravimina inimeste ja loomade haavade puhul, sellest valmistati seepi ja liimi.

Kui meri ei olnud täiesti kinni külmunud käidi merele väikeste paatidega, mille rauaga üle löödud kiil lubas neid ka jää peal vedada. Taoliseks sõiduks ühinesid tavaliselt 5–6 meest, merel oldi nädal või kauem. Paatides olid toiduained, karusnahad, magamiseks õled, tuletegemiseks puud ja toiduvalmistamiseks tuleasemena rauast pada koos liivaga. Õhtul tõmmati paat jääle ja ööbiti selle varjus. Kui jää hakkas lagunema ja küttimine Ruhnu läheduses muutus vähetulusaks, asuti suurematel tekita ja ühe mastiga paatidel nn jääreisile. Selleks ühinesid iga paadi kohta 6–8 meest ja sõideti sageli kuni Soome, Ojamaa ja Ingerimaani. Sellised sõidud kestsid nädalaid ja kuid. Koju naasti osalt hülgeliha, -rasva ja -naha, osalt odra, kartulite, tatra, lina, kanepi ja paljude teiste elutarvetega, mille nad on oma kaupade vastu võõral maal olid vahetanud.

Hülgekütt varitsemas (1923)

Hülgepaat altvaates, näha rautatud jalased, millel lükati paati jääl.

Hülgekelk (laius 39 cm, pikkus 92 cm)

Hülgejaht 20. sajandi 20. ja 30. aastatel

Hülgeküti riietus koosnes pahupidi pööratud heledast villasest eest klapiga riidest pükstest, mil põlvede kaitseks suured kaitseklapid. Alussärgi peal villane kampsun, millel omakorda villane vest ja pikk üle põlve ulatuv villanensärk, mis keskelt oli vööga kokku tõmmatud. Kütil oli kaks erineva suurusega valgest puuvillasest riidest mütsi, mida kanti lambanahkse mütsi peal. Kõige peal pikk kriidiga valgeks tehtud lambanahkne kasukas villaga sissepoole, jalas hülgenahksed saapad. Relvastus koosnes jahipüssist, mida kanti üle parema õla, ja harpuuninöörist harpuuniga, mida kanti üle vasaku õla; noast, kompassist, pikksilmast, jäänaeltest, kelgust ja tuurast. Veebruari teisel poolel, kui hülgel sünnivad pojad, oli jahimeestel kaasas koer. Tema ülesandeks oli leida hüljeste elukohad. Hülgejaht algas kohe, kui meri külmus ja kestis külmade talvede korral aprilli lõpuni. Kuni jää oli paks ja kindel käidi jahil jalgsi mööda pikki radasid. Vastu kevadet, kui jääolud muutusid aerutati väikese paadiga triivjää vahele. Jää taganedes Eesti või Läti ranniku poole lasti vette suur purjepaat, mida omanud mitme talu pere mehed moodustasid jahimeeskonna. Nüüd mindi juba mitmeks nädalaks ja kaugemale, õigesse jahipaika jõudes toimus küttimine kaasas olevatest väikestes paatides.