Jannsen, Johann Voldemar

Johann Voldemar Jannsen (16. V 1819 Vana-Vändra vald – 13. VII 1890 Tartu), ajakirjanik, rahvusliku liikumise ja kultuuritegelane, Lydia Koidula isa. Õppis Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis, oli aastast 1838 Vändra kantor, hiljem köster ja koolmeister, 1850–63 Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Toimetas 1857–63 nädalalehte Perno Postimees, rajas sellega järjepideva eesti ajakirjanduse. Asus 1863 Tartusse, kus andis välja ja toimetas esimese kutselise eesti ajakirjanikuna 1864–80 Eesti Postimeest ja selle lisalehti (toimetamises abistas teda tütar), sealhulgas 1869–80 esimest eestikeelset, 1869–89 ilmunud põllumajandusajakirja Eesti Põllomees. Oli laulu- ja mänguseltsi Vanemuine (1865) asutajaid ja juht, osales Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi asutamises (1870) ning I eesti üldlaulupeo korraldamises (1869). 1880 tabas teda halvatus.

Jannseni ajalehed olid õpetlik-valgustavad, õhutasid rahvustunnet ja hariduspüüdu, taunisid saksastumist ja seisuslikku ebavõrdsust, jagasid põllumajanduse-, tervishoiu- ja muid nõuandeid, andsid populaarteaduslikku välispoliitilist teavet, kasvatasid rahvas lugemisharjumust ja juurutasid tava ajalehtedele kirjutada. Olles küll Eesti 1860. aastate rahvusliku liikumise juht, ei läinud Jannsen 1870. aastail oma konformistliku hoiaku tõttu kaasa liikumise radikaalse suunaga; ta sai sellal rüütelkondadelt rahalist toetust.

Jannseni ilukirjandustoodangus on põhiliselt küla- ja ajalooainelised jutud (üle 220). Need on ilmunud poolperioodilises rahvaraamatus „Sannumetoja” (7 annet, 1848–60), kogus „Püssipappa essimessed Külla-Juttud külla rahvale” (1854), ajalehtedes ja kalendris ning olnud omal ajal väga populaarsed. Enamik neist on saksa õpetliku ajaviitekirjanduse, peamiselt Wilhelm Oertel von Horni (1798–1868) teoste mugandused, algupärandeiks peetakse väheseid („Uus wariser”, „Ma targad”). Juttudes ilmneb moraalipedagoogilist suunitlust ja kirjandusliku kultuuri nappust, kuid nende nagu ka ta ajalehtede rahvalikult kujukas ja vestelis-humoorikas sõnastus on mõjutanud eesti proosastiili kujunemist. 1870. aastail kirjutas Jannsen Vanemuises lavastamiseks kolm farssi (muu seas „Tuhalabida valitsus”). Avaldanud ka tõlketasemelt vähenõudliku kogu saksa algupäraga ilmalikke laule „Eesti Laulik” (1860, viisiraamat 1862), Frederick Wilhelm Krummacheri (1796–1868) järgi koostatud pietistlike laulude kogu „Sioni-Laulo-Kannel” (3 vihku, 1845–60) ja mõne puhtvaimuliku raamatu. Jannsen on esimesi eesti koorilaulu edendajaid ja noodivara soetajaid („Eesti-rahwa 50-aastase Jubeli-piddo-Laulud”, 1869; „Korilaulja koddo ja kirrikus” I–III, 1866–73) ning Eesti rahvushümni sõnade autor (Friedrich Paciuse viis; lauldi esmakordselt I üldlaulupeol 1869). 1881–1911 ilmus 20 andes jutukogu „J. W. Jannseni Kirjad”.

Hauamonument Tartus (1893, skulptor August Ludwig Weizenberg), skulptuur Pärnus (2007, skulptor Mati Karmin).

1994. aastast antakse välja Pärnu linna Johann Voldemar Jannseni auhinda.

Kirjandus

  • A. Tammann. Johann Voldemar Jannsen. Tallinn, 1938
  • J. Peegel. Eesti ajakirjanduse algus. Tallinn, 1966
  • R. Põldmäe. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Tallinn, 1969
  • R. Põldmäe. „Vanemuise” selts ja teater 1865–1880. Tallinn, 1978
  • R. Põldmäe. C. R. Jakobsoni suur suusõda. – C. R. Jakobsoni „Sakala” ja Eesti ajakirjanduse teed. Tallinn, 1979
  • H. Rebane. Johann Woldemar Jannsen. Tallinn, 1990
  • Eesti ajakirjanduse teed ja ristteed. Tallinn, 1994
  • M. Salupere. J. V. Jannseni tähendus ja tegevus tema ajas. Keel ja Kirjandus 2001, 11, 12
  • V. Paatsi. Kas Jannsen oli ostetav? – Keel ja Kirjandus 2001, 5
  • M. Laar. Jannseni pikk lahkumine. – Looming 2006, 10
  • M. Salupere. Postipapa. Mitmes peeglis, mitmes rollis. Tallinn, 2006
  • R. Vääri. Johann Voldemar Jannsen ajakirjanikuna. – Pärnu Postimees, 16. mai 2009
  • Johann Voldemar Jannsen (1819–1890). Koostaja V. Haamer. Tartu, 2009

Välislingid

EE 14, 2000; EMBL, 2007; muudetud 2011