Friedrich Reinhold Kreutzwald

Johann Voldemar Jannsen

Lydia Koidula

Jakob Hurt

Ado Grenzstein

rahvuslik liikumine, rahvusliku rõhumise vastane ja rahvusriigi loomist või taastamist taotlev liikumine.

Eestlaste rahvuslik liikumine algas 19. sajandi II poolel, kui industriaalühiskonna sünniprotsessis kujunesid keskkihid; liikumise kandvaks jõuks ja eestvedajaks sai linna- ja maaharitlaskond, keda toetas talurahvas. Liikumine oli suunatud Balti aadli koloniaalseisusliku võimu vastu, eesmärk oli esialgu õiguslik ja kultuuriline võrdsus saksa ülemkihtidega. Rahvusliku liikumise valmistas ette estofiilide tegevus 18. sajandi lõpul – 19. sajandi I poolel. 1860. aastail hakkasid esimesed eestlastest rahvuslased (Johann Voldemar Jannsen ajalehtedega Perno Postimees ja Eesti Postimees, Lydia Koidula oma isamaaliste värssidega, noored pedagoogid Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson jt) ajalehekirjutiste ja seltsikõnedega õhutama rahvusteadvust, algas ärkamisaeg. Paljusid innustas Friedrich Reinhold Kreutzwaldi koostatud eepos „Kalevipoeg” (rahvaväljaanne 1862). Eelduseks „äratajate” ideede vastuvõtule oli eestikeelse trükisõna kasv ja rahva kirjaoskus. Asutati esimesed lauluseltsid (Tartus Vanemuine, Tallinnas Estonia), maal arenes kooliõpetajate eestvõttel laulukooride liikumine. Tartus koondusid J. V. Jannseni ja Peterburis Johann Köleri ümber haritlasringid, kes kavandasid rahvuskultuurilisi üritusi. Köleri innustusel koostatud Viljandimaa talurahva kollektiivses palvekirjas tsaarile (palvekirjaaktsioon, 1864) taotleti agraarkergenduste kõrval eesti keelele suuremaid õigusi. 1869 korraldas Vanemuise selts Jannseni juhatusel esimese Eesti üldlaulupeo, mis kinnistas eestlaste ühtsustunnet. Hurt (laulupeokõne) ja Jakobson (Vanemuise seltsis 1868–70 peetud nn isamaakõned) õhutasid tegutsemisele rahvuse tuleviku nimel.

1870. aastatel muutus rahvuslik liikumine juba organiseeritud sotsiaalseks liikumiseks, pearoll oli selles J. Hurda juhitud ülemaalistel kultuurilistel ühendustel: Eesti Aleksandrikooli organisatsioonil, mis kogus raha parema emakeelse kooli rajamiseks, ning Eesti Kirjameeste Seltsil. Linnades asutati uusi muusikaseltse, maal talumajanduse toetamiseks põllumeeste seltse. 1870. ja 1880. aastate vahetusel asutati mitu uut ajalehte ja rahvuslik liikumine hakkas politiseeruma. Pearoll selles oli C. R. Jakobsoni toimetamisel 1878–82 ilmunud ajalehel Sakala, mille veergudel nõuti õiguslikku võrdsust baltisaksa kõrgkihtidega ja kritiseeriti teravalt kohalikke seisuslikke asutisi, ideaaliks oli Soome autonoomia ja kultuur. Sakala radikaalse esinemise ajel tuli rahvusliku liikumise liidrite seas ilmsiks lõhe – J. Hurt ja tema poolehoidjad pooldasid rahulikumat kultuuritööd. Rahvuslike organisatsioonide juhtkonnas algas võimuvõitlus. 1881 leidis aset eestlaste esimesi poliitilisi aktsioone – 17 eesti seltsi märgukiri tsaarivalitsusele, millega taotleti agraarmuutusi, eestlaste osalust provintside omavalitsuses ning Eesti- ja Liivimaa vahel jaotatud eestlaste asuala ühendamist üheks haldusüksuseks.

Aleksander III venestuspoliitika 1880. aastail hajutas ekslikud lootused; rahvusliku liikumise politiseerumine peatus. Koolid venestati ja tsensuuri karmistati, eesmärk rajada teise astme emakeelne kool ei teostunud, Eesti Kirjameeste Seltsis puhkenud seesmised intriigid viisid seltsi sulgemiseni. Ranget järelevalvet trotsides jätkus maal ja linnades laialdane kultuuriliikumine, kasvas muusika-, karskus- jm seltside arv, samuti eestikeelse trükisõna väljaandmine ja ajalehtede populaarsus, Eesti avalikus elus olid autoriteetideks ajalehetoimetajad Ado Grenzstein (Olevik), Karl August Hermann (Postimees) jt Jaan Tõnisson püüdis ajalehe Postimees veergudel 1890. aastatel taaselustada ärkamisaja ideaale ja traditsioone. Teoks sai ka mõni suur rahvuslik aktsioon, nt rahvaluulekogumine J. Hurda juhtimisel (1888–1906) ja 1890. aastate kolm laulupidu. 20. sajandi alguses hakkasid avalikkuses välja kujunema pahem- ja parempoolsed ideelised ja poliitilised suunad. 1905. aasta Vene revolutsioon levis ka Eestisse, esitati Eesti rahvuslik-territoriaalse autonoomia nõue. Rahvuslikud võidud olid Valga ja Tallinna linnaomavalitsuses võimu üleminek eestlastele (1904 Tallinnas Konstantin Päts, Jaan Poska jt, venelastega liidus) ja emakeelsete erakoolide lubamine aastast 1906. Eesti haritlaste arv kasvas kiiresti, kultuurielu elavnes (Noor-Eesti, Eesti Rahva Muuseum), euroopalike ideaalide seast võeti omaks ka rahvuste enesemääramise põhimõte. Sel moel kujunesid eeldused rahvusliku liikumise põhitaotluse – poliitilise iseolemise – teostumiseks: 1917 saavutati Vene Ajutiselt Valitsuselt territoriaalne autonoomia ja 1918 rajati iseseisev Eesti rahvusvabariik. 

Teisele maailmasõjale järgnenud Nõukogude okupatsioon ei suutnud lämmatada eestlaste seesmist rahvuslikku meelsust. Rahvusluse kolleteks olid peale perekondade ja sõprusringide ka ametlikult lubatud vabatahtlikud organisatsioonid – Emakeele Selts, Eesti Looduskaitse Selts, kodu-uurijate ühendused – ning laulukoorid, rahvatantsuringid jm. Eestlaste ühtsustunnet näitasid laulupeod. Rahvusvahelisel tasandil tegutsesid riikliku ja kultuurilise järjepidevuse nimel väliseestlased, kontaktid kodueestlastega (võimuorganite hoolsa kontrolli all) aitasid kaasa siinsele rahvuskultuurilisele tegevusele ja rahvusmeelsuse püsimisele. Nõukogude süsteemi liberaliseerumisega pärast 1985. aastat algas rahvusliku liikumise uus laine: taas puhkes rahva omaalgatus ja algasid massiliikumised – nn fosforiidisõda, muinsuskaitseliikumine, Rahvarinne, öised laulupeod. Tekkisid poliitilised rühmitised, nagu Molotovi-Ribbentropi pakti avalikustamise Eesti grupp (MRP-AEG), esimese uue parteina Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Nn uus ärkamisaeg ja kodanikuühiskonna taassünd viis Eesti 1991 taasiseseisvumisele.

EE 12, 2003; muudetud 2012