Lindora kääbaskalmistust leitud saviurn

kääbas, kääbaskalme, peamiselt liivast või mullast kuhjatud, mõnikord kividest tuumikuga kalme. Enamik kääpaid on ümmargused, osa piklikud või vallitaolised (pikk-kääpad). Maetud on kääpaakuhjatisse või selle alla – maapinnale või maasse kaevatud hauda. Kääpais võib olla urnmatuseid, puust hauakambreid või kivitarindeid. Euroopas hakati kääpaid kasutama hilisneoliitikumis, eriti rohkesti maeti neisse pronksi- ja rauaajal. Alates I aastatuhande keskpaigast on ümar- ja pikk-kääpaisse põletatult maetud ka Ida-, eriti Kagu-Eestis, 11.–12. sajandil levisid Kirde- ja Kagu-Eestisse aga laibamatustega ümarkääpad. Kohati maeti neisse veel 14.–15. sajandil (Jõuga).

EE 5, 1990; VE, 2006