Karassev-Orgusaar, Vladimir-Georg

Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (sünnijärgselt Vladimir-Georg-Julian Orgusaar, 1953–76 Vladimir Karasjov; 14. XII 1931 Tallinn – 27. I 2015), ajakirjanik, ajaloolane, filmilavastaja, filmiteadlane ja -kriitik.

Õppis 1955–58 Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust, 1959–65 Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis filmiteadust ja lavastamist, 1964–65 osales Moskvas nn kinematograafilise teatri loomises. Naasis 1965 Tallinna. Lõi Tallinnfilmis ja Eesti Telefilmis lepingulise stsenaristi ja režissöörina töötades oma stsenaariumide järgi ajaloo ja tänapäeva seoseid lahti mõtestavaid filme (dokumentaaltriloogia „Eelkäija”, 1967, „Pööripäev”, 1968, ja „Sepikoda”, 1974; „Väejuht”, 1968; „Uus aeg”, 1969; Eessaare Aadu romaani „Linnupriid” ainetel mängufilmid „Lindpriid”, 1971, ja „Rasked aastad”, 1973). Viimased kaks keelustati ja neid üritati hävitada, tema edasisi filmiprojekte eirati. 1976 jäi Karassev Cannes'i filmifestivali ajal poliitilse pagulasena Prantsusmaale ja tegutses aastast 1981 Pariisis ajakirjanikuna Vaba Euroopa ja Vabaduse raadios ning esines Prantsuse ajakirjanduses.

Oli Eesti Kongressi saadik ja esindaja Prantsusmaal, aastast 1991 Eesti Vabariigi õiguste kaitse komitee (hiljem Association France-Estonie – Pont de la Démocratie) asutaja ja kaaspresident. Korraldas Pariisis Eestit tutvustavaid üritusi, sealhulgas 1978 Georges Pompidou nimelises kultuurikeskuses Anton Hansen Tammsaare näituse ja 1992 Pariisi Soome Instituudis näituse „12 tuhat aastat Eestimaad: maa, rahvas, tema saatus ja kultuur”.

Valgetähe IV klassi teenetemärk (2011).

Töid

  • Molotov ja meie (1988)
  • Molotov, Vorošilov ja meie (1988)
  • Molotov, Vorošilov, Soome epopöa ja meie (1989)
  • Ždanov ja meie (1990, kõik Stockholmis)

Välislingid

EE 14, 2000; muudetud 2015