kasahhid (endanimetus kazaktar), Kesk-Aasias elav turgi rahvas, Kasahstani põhirahvas, usundilt sunniidid. Kasahhe elab ka teistes Kesk-Aasia riikides (kõige enam Usbekistanis) ning naabruses asuvais Venemaa haldusüksustes, Hiina Xinjiangi Uiguuri autonoomses piirkonnas (rändasid sinna 19. sajandi keskel) ja Mongoolias.

Kasahhi rahvas kujunes pärast Kuldhordi lagunemist Kesk-Aasia steppides 15.—16. saj. liitunud türgi hõimudest, kes rajasid Kasahhi khaaniriigi. 17. sajandil jagunes see 3 suure hõimurühmitise põhjal Vanemaks, Keskmiseks ja Nooremaks hordiks ehk žuziks, mis 1731–1846 järk-järgult ühinesid Venemaaga. Sestpeale on kasahhide kultuuris tugev vene mõju. Aastani 1925 peeti kasahhe ekslikult kirgiisidega üheks rahvaks ja nimetati kirgiisideks või kirgiis-kaisakkideks. Kasahhid olid tüüpilisimad Kesk-Aasia rändkarjakasvatajad, nad pidasid põhiliselt lambaid, vähem veiseid, hobuseid ja kaameleid; maaharimine hakkas oluliseks saama 19. sajandi II poolel. 20. sajandil on üldisemaks muutunud paikne karjakasvatus ja põlluharimine ning tekkinud töölisklass ja haritlaskond. 

Arv (2006) 11,75 miljonit, sellest Kasahstanis 8 miljonit.

Vaata ka seotud artikleid

• Kasahstani rahvastik
• kasahhi keel

EE 4, 1989; VE, 2006