sunniidid (ar ahl as-sunna va džama'a 'tava ja koguduse inimesed'), islami enamususkkonna liikmed. Usuvad, et nad järgivad õigesti Muhamedi rajatud tava, ja loevad pärimuse kandjaks kogudust, mitte ainuisikulist imaami nagu šiiidid. Vaimulik ja ilmalik võim kuulub koguduse valitud kaliifile (mitte pärilikult kaliif Ali suguvõsale nagu šiiitidel). Sunniidid tunnistavad nelja esimese kaliifi (Abū Bakr, ‘Umar, ‘Uthmān ja Ali) võimu seaduslikkust, sunnat (6 õigeuskliku kogu kujul) ja 4 seaduskonda (ar mazhab, neid nimetatakse seaduse kodifitseerijate Ibn Hanbali, Abu Hanifa, Maliki ja aš-Šafii järgi). Suniitide usuõpetus ja võimuinstitutsioonid kujunesid 7.–8. sajandil teravas võitluses šiiitidega; need said lõpliku kuju 8.–11. sajandil, edaspidi on piirdutud vaid kujunenud süsteemi järgimise ja tõlgendamisega (šiiidid möönavad prohvetluse edasikestmist ja sellel põhinevate uuenduste võimalikkust). Et kaliif muutus juba varakult pelgalt ilmalikuks valitsejaks, sai usuõpetust ja seadust tõlgendavaks kõrgeimaks autoriteediks vaimulikkond (mufti, ulama). Sunniidid moodustavad islamiusuliste enamiku (u 90%, ainult Iraanis, Iraagis ja Jeemenis on enamuses šiiidid). Sunniitide usupühad on ohverdamispüha (Kurban-bairam, Aabrahami ohvri mälestuseks), paastulõpupüha ja prohveti sünnipäev (maulid).

EE 9, 1996