kirikukogu
kirikukogu, kontsiil, kristlikus kirikus algselt piiskoppide kokkutulek kirikuasjade arutamiseks. Võib olla piirkondlik või ülemaailmne ehk oikumeeniline. Esimese seitsme oikumeenilise kirikukogu (Nikaias 325 ja 787, Konstantinoopolis 381, 553 ja 680, Ephesoses 421 ja Kalchedonis 451) otsuseid tunnistavad nii katoliku kui ka õigeusu kirik. Pärast seda, kui IV Konstantinoopoli kirikukogul tekkis lääne- ja idakiriku seisukohtades suur vastuolu, pole ühiseid kirikukogusid enam kokku kutsutud. Katoliku kirik peab oikumeenilisteks oma kirikukogusid; neis osalevad kardinalid, piiskopid ja ordukindralid ning otsused kinnitab paavst.
Vene õigeusu kirikus on kirikukogu (поместный собор) kõrgeim võimuorgan, sellesse kuuluvad piiskopid ning alamvaimulike ja ilmikute esindajad. 1721–1917 Venemaal kirikukogu kokku ei kutsutud. 1971 valis kirikukogu patriarhi, võttis needuse vanausulistelt ning otsustas osaleda oikumeenilises ja rahuliikumises.
Protestantlikus kirikus on erisuguseid kirikukogusid. Näiteks Lambethi konverentsidel osalevad kogu maailma anglikaani kiriku piiskopid.
Eesti luterliku kiriku kirikukogust võtavad osa peapiiskop, konsistooriumi ja selle revisjonikomisjoni liikmed, praostid ning sinoditel valitud saadikud. Kirikukogu otsustab kirikuelu ja -korralduse küsimusi, valib peapiiskopi ja konsistooriumi.
Vaata ka seotud artikleid
EE 4, 1989
