Kukumägi, Arvo

Arvo Kukumägi (9. VIII 1958 Satserinna, Petseri rajoon – 16. V 2017 Tallinn), näitleja. Eesti Kinoliidu (1987–98) ja Eesti Teatriliidu liige (2013). Vanemad kolhoosnikud.

Lõpetas 1976 Värska Keskkooli ja 1980 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri. Töötanud 1980–84 Noorsooteatris, hiljem olnud vabakutseline filminäitleja („Karikakramäng: Tätoveering”, 1977, „Jõulud Vigalas”, 1981, „Ideaalmaastik”, 1981, parima meesnäitleja auhind üleliidulisel filmifestivalil Tallinnas 1982, „Saja aasta pärast mais”, 1987, kõik Tallinnfilm; „Võlausaldajad”, 1992, Arcadia; „Lurjus”, 1999, Onfilm; „Karu süda”, 2001, Faama Film, Cumulus Projekt; „Mis iganes, Aleksander!”, 2007, Luxfilm; „Karikakramäng II: Foto”, 2013, Kuukulgur Film), mänginud ka telelavastustes („Linnapea ehk Hirmu põhivormid”, 1998) ja -seriaalides („Kelgukoerad”, 2006 ja 2011). Teatri Kukun Ikka asutaja ja juht (2012). Temast on dokumentaalfilm „Kuku: Mina jään ellu” (2011, Kuukulgur Film).

Suure Vankri auhind 1999.

Osi

  • Poiss, kes sõidab koju (Saluri Poiste sõidud, 1978, diplomilavastus Draamateatris)
  • Hind (Traadi ja Karusoo Puud olid, puud olid hellad velled, 1979, diplomilavastus Noorsooteatris)
  • Tom (Williamsi Räägi minuga…, 1981)
  • Vitja (Razumovskaja Armas õpetaja, 1981)
  • Torquato Tasso (Goethe Torquato Tasso, 1982)
  • Kusti (Lutsu Kapsapea, 1983)
  • Paulo (Jamiaque’i Härra Amilcar, 1983)
  • Benjamin Krik (Babeli Loojang, 1997 Ugalas)
  • osaline (Koržetsi Tähesära, 2002 Nukuteatris)
  • Harry Berlin (Schisgali Armastuse narrid, 2004, Comedy Productions)
  • Valdek (Kivirähki Kaheksa varbaga kuningas, 2012)

Kirjandus

  • E. Kivimaa. Arvo Kukumägi. Alasti elu. Tallinn, 2009
  • R. Heinsalu. Maa ja mälestuste lõhnast. – Sirp ja Vasar, 15. veebruar 1980
  • A. Orav. Arvo Kukumäele diplom cum laude. – Noorte Hääl, 1. juuni 1980
  • R. Heinsalu. Kasvuea kummaline kangelane. – Teater. Muusika. Kino 1982, 2
  • Arvo Kukumägi: „Üksnes Setumaal leian veel rahu.” Intervjueerinud S. Teinemaa. – Esmaspäev, 12. november 1990
  • R. ja G. Schutting. „Võlausaldajad”. – Päevaleht, 31. märts 1992
  • A. Jõgi. Kinomehed teevad Viljandis teatrit. – Sakala, 13. september 1997
  • M. Visnap. Külvivolinikust linnapeaks. – Postimees, 9. jaanuar 1998
  • A. Ammas. Arvo Kukumägi – väsimatu kõndija. – Eesti Päevaleht : Laupäev, 27. september 2003
  • Arvo Kukumägi: Elu on niit, mille otsas on kilinad. Intervjueerinud M. Mikomägi. – Maaleht, 15. jaanuar 2004
  • A. Keil. Arvo Kukumägi. – Eesti Päevaleht, 4. august 2007 
  • A. Laasik. Kukumägi 50 – Eesti filmi kolmas kark. – Eesti Päevaleht : Laupäev, 9. august 2008
  • K. Davidjants. „Ideaalmaastik” 30 aastat hiljem „veel ideaalsem”. – Eesti Päevaleht : Laupäev : Kultuur, 25. oktoober 2008
  • Arvo Kukumägi: „Mul on olnud väga kerge elu.” Intervjueerinud R. Kerge. – Õhtuleht, 2. detsember 2009
  • O. Remsu. Sealpool siirust ja teesklust. – Sirp, 3. juuni 2011
  • V. Märka. „Hamleti” lavastamine Alamkolka haiglas. – Sirp, 15. juuni 2012
  • Arvo Kukumägi: „Oma südames olen ma tegelikult alati otsinud kodurahu ja paiksust.” Intervjueerinud K. Lust. – Õhtuleht, 8. august 2013
  • R. Saar. Näitleja Kukumägi loob oma eluga teost. – Raplamaa Sõnumid, 26. veebruar 2016
  • R. Ranne. Arvo Kukumägi: tahaksin surra oma lemmiklinnas Buenos Aireses ja tuhk tuleks puistata Setumaale. – Eesti Päevaleht, 21. jaanuar 2017
  • Режиссеры об актерах. Пээтер Симм об Арво Кукумяги. – Искусство кино 1985, 7
  • А. Кукумяги. ... а любимого человека так просто из души не выбросить – говорит актер Арво Кукумяги. Интервьюировала Э. Аграновская. – Молодëжь Эстонии, 27 декабря 1986

Välislinke

Hind – Arvo Kukumägi. Traadi ja Karusoo „Puud olid, puud olid hellad velled”. (Noorsooteater, 1979)

Vitja – Arvo Kukumägi. Razumovskaja „Armas õpetaja”. (Noorsooteater, 1981)

Torquato Tasso – Arvo Kukumägi, Leonora Sanvitale – Iivi Lepik. Goethe „Torquato Tasso”. (Noorsooteater, 1982)

Paulo – Arvo Kukumägi, Alexandre – Aarne Üksküla, Virginie – Helene Vannari. Jamiaque’i „Härra Amilcar”. (Noorsooteater, 1983)

ETBL, 2000 (K. Haan); täiendatud 2015 (T. Truuvert); täiendatud 2019