Laevaarhitektuur. a kolme tekiehitisega ehk kolmesaarelaev, b pikendatud bakiga laev, c pikendatud jüüdiga laev, d ahtris paikneva tekiehitisega, e tervikliku tekiehitisega ehk šeltertekiga laev, f kvartertekiga laev

laevaarhitektuur (ingl naval architecture, vn корабельная архитектура), projektlahenduste kogum, mis määrab laeva ruumide, tekiehitiste, mastide, korstnate, seadmete, süsteemide jt elementide paigutuse ning kujunduse. Konkreetsed projektlahendused sõltuvad laeva otstarbest ja kasutusalastest põhinäitajatest (kandevõime, reisijate arv, kiirus, sõidukaugus, eriseadmete olemasolu ja liigid), kere konstruktsioonist, ohutusnõuetest, meeskonna suurusest ja töörežiimist; lahendusi mõjutavad ehitustehnoloogia ja kehtivad eeskirjad, samuti traditsioonid ja mood. Väga oluline on arvestada sotsiaalseid, ergonoomilisi, tervishoiualaseid, psühholoogilisi ja esteetilisi tegureid. Laevade projekteerimisel on laeva optimaalsete ekspluatatsiooniliste ja majanduslike näitajate ning vajalike mereomaduste tagamise kõrval üks põhiülesandeid leida niisugune laevaarhitektuuriline lahendus, mis oluliselt kogu kasutusaja jooksul ei vanane. Nii veo- kui ristluslaevade arhitektuur on aegade jooksul märkimisväärselt muutunud. Ka siin täheldatakse moevoolusid ja -suundi. Tänapäeval ei ehitata enam saduljaid laevatekke. Veolaevade masinaruum, tekiehitis ja elu- ning teenidusruumid on valdavalt ahtris või vähemalt ahtri poole nihutatud. Tekihooned ja korstnakate ei ole enam nii ümarate (voolujooneliste) vormidega. Samas lubatakse suurt fantaasialendu klientide puhkust sisustavatel ristluslaevadel. Täiesti uue arhitektuurilise ilme on saanud nüüd multifunktsionaalsetena ehitatavad jäämurdjad.   

MerLe, 1996; muudetud 2012 (R. Raudsalu)