Jean Laffite (või Lafitte) [-fịt], (umbes 1780 arvatavasti Baiona, Prantsusmaa – umbes 1825 arvatavasti Yucatán), Ameerika seikleja ja mereröövel. Tegeles 19. sajandi algul Mehhiko lahes salakaubavedamise ja mererööviga (põhibaas Barataria lahes New Orleansist lõunas). Pakkus Inglise-Ameerika sõjas (1812–14) oma teeneid USA vägede ülemjuhatajale (ja hilisemale presidendile) Andrew Jacksonile. Laffite'i meeste abi osutus otsustavaks (olid laevakahurite käsitsemisel osavamad ja vaenlase tule all vastupidavamad kui Briti sõjalaevastikku värvatud) ameeriklaste võidus New Orleansi lahingus (8. I 1815). See tegi Laffite'ist rahvuskangelase ning austatud tegelase Washingtoni seltskonna kõrgkihtides. Tüdinenud varsti seltskonnaelust, siirdus ta taas merele ning asutas 1817 Galvestoni saarele (tollal Mehhiko territoorium) uue põhibaasi (Barataria lahe äärne oli Louisiana kuberneri käsul vahepeal hävitatud). Saarele kogunes üle 1000 mehe (seiklejad, põgenenud neegerorjad jt), laevu oli 13. Hakati Mehhiko lipu all röövima Hispaania laevu. 1819–21 õnnestus USA mereväel Laffite'i põhibaas likvideerida. Laffite käskis süüdata elamud ja kanda röövsaak brikile Pride ning purjetas minema. Laffite'i lähimate abiliste hulgas oli palju võimekaid inimesi (nt vend Pierre ja Beluche – hilisem Venezuela kindral). Plaanitseti ka Napoleoni vabastamist Saint Helena saarelt: selleks ehitati laev Seraphine, kava ei teostunud, sest Napoleon suri enne (1821).

MerLe, 1996