merejää
merejää (ingl sea ice, vn морской лед), merevee külmumisel mere pindmistes kihtides tekkinud jää. Merejää erineb füüsikaliste omaduste poolest mageveejääst, sest merevee külmumisel jäävad puhtast veest moodustuvate jääkristallide vahele suure soolsusega mereveetilgad ja õhumullid, mis suurendavad jää poorsust ja vähendavad tema tugevust; aja jooksul soolad eralduvad merejääst. Merejää erineb mageveejääst oma külmumistemperatuuri (–1,3 °C) ning tiheduse (0,85–0,94 g/cm3), soolsuse (kuni 22‰), poorsuse (kuni 15%) ja ujuvuse (harilikult on ülalpool veepinda merejääst ainult 1/7–1/10) poolest. Merejää põhitüübid on aju- ehk triivjää ja kinnisjää. Värvuse, vanuse, paksuse ja kuju poolest eristatakse üle 15 merejää tüübi. Polaar- ja parasvöötme meredes moodustub jääkate kas kohati ja ajuti vaid eriti külmal talvel (näiteks Põhjamerel), osaliselt või täielikult igal talvel (näiteks Läänemerel), aastaringselt täielikult või ainult osalise jääst vabanemisega mõne kuu kestel (näiteks Kara merel). Põhjapoolkeral on kõige rohkem merejääd aprillis, siis ulatub merejää keskmise laiuseni 62° pl ja katab merepinda kuni 25 miljoni km2 ulatuses. Lõunapoolkera meredel on kõige rohkem merejääd septembris, siis ulatub merejää keskmise laiuseni 56° ll ja katab kuni 25 miljonit km2 merepinda. Polaarmeredes võib üheaastase jää paksus olla kuni 2,3 m, Läänemeres Eesti vetes kuni 1,5 m (Haapsalu ja Matsalu lahes). Merejää tihedust merepinnal hinnatakse pallides (1–10). Merejää raskendab tunduvalt laevaliiklust ning on ajendanud tarvitusele võtma tugevdatud erikonstruktsiooniga (jääkaitsevöö) laevu ja kasutama jäämurdja abi; eriti raske on laevaliikluse korraldamine Põhja-mereteel. Merejää oli eriti ohtlik puulaevadele ja nende hukkude peamine põhjustaja arktilistes ja polaarmeredes; merejääs on hukkunud paljud tuntud laevad (näiteks Tšeljuskin), sh uurimislaevad.
Vaata ka seotud artikleid
MerLe, 1996; EE 6, 1992; muudetud 2011
