mošee
mošee (<ar masdžid), islami kultusepaik rituaalse ühispalvuse pidamiseks. Muhamedi eluajal nimetati mošeeks esmalt Meka pühamut (Kaaba), seejärel Mediina ühispalvusepaika, mis oli ka koguduse ühiskondlik keskus. Kauges minevikus on mošeed kasutatud palvepaigana, poliitiliste kogunemiste, kohtumõistmis- ja teoloogiaõpingute kohana ning hospidalina. Hiljem püsistus mošee sakraalotstarve, seda kasutati kultusehoone ja koolina. Paljudel juhtudel mošee ühitati pühaku hauakambriga. Linnades ehitati iganädalase ühispalvuse jaoks suuri ehk reedemošeeid (džami). Mediina mošee, enamiku hilisemate õumošeede ehituslik eeskuju, koosneb väljakust ja seda ümbritsevast kaetud galeriist. Araablaste vallutatud maadel mõjutas mošee ehitust kirik: tekkisid sammassaal- ja kuppelmošee. Õumošeele hakati lisama kuppel- ja portaalehitisi, need said omaseks eriti Iraanis.
Mošee juurde kuulub üks või mitu minaretti, mille ringrõdult hüütakse palvusele, ja kaev rituaalseks pesemiseks. Pearuumi Meka linna pool olevas seinas paiknevad palveorv (mihrab) ja kantsel (minbar); sisustuse moodustavad peamiselt vaibad. Palvetama kogunetakse 5 korda päevas, reedeti (islamiusuliste pühapäeval) kuulatakse ka jutlust.
EE 6, 1992