mošee

Buhhaara Kaljani mošee (15. sajandi I pool) põhiplaan: 1. siseõu, 2. galerii, 3. kuppelsaal, 4. kaev, 5. Kaljani minarett (1127)

mošee (<ar masdžid), islami kultusepaik rituaalse ühispalvuse pidamiseks. Muhamedi eluajal nimetati mošeeks esmalt Meka pühamut (Kaaba), seejärel Mediina ühispalvusepaika, mis oli ka koguduse ühiskondlik keskus. Kauges minevikus on mošeed kasutatud palvepaigana, poliitiliste kogunemiste, kohtumõistmis- ja teoloogiaõpingute kohana ning hospidalina. Hiljem püsistus mošee sakraalotstarve, seda kasutati kultusehoone ja koolina. Palju­del juhtudel mošee ühitati pühaku hauakambriga. Lin­nades ehitati iganädalase ühispalvuse jaoks suuri ehk reedemošeeid (džami). Mediina mošee, enamiku hilise­mate õumošeede ehituslik eeskuju, koosneb väljakust ja seda ümbritsevast kaetud galeriist. Araablaste vallu­tatud maadel mõjutas mošee ehitust kirik: tekkisid sammassaal- ja kuppelmošee. Õumošeele hakati lisama kuppel- ja portaalehitisi, need said omaseks eriti Iraanis.

Mošee juurde kuulub üks või mitu minaretti, mille ringrõdult hüütakse palvusele, ja kaev rituaalseks pesemiseks. Pearuumi Meka linna pool olevas seinas paiknevad palveorv (mihrab) ja kantsel (minbar); sisustuse moodustavad peamiselt vaibad. Palvetama kogunetakse 5 korda päevas, reedeti (islamiusuliste pühapäeval) kuulatakse ka jutlust.

Tuntud mošeesid

Kubbat as-Sahra (Kaljutoomkirik, ka Omari mošee, 691) ja al-Aqşā mošee Jeruusalemma vanalinnas

Šeik Lot-o-llahi mošee (17. sajandi algus) Iraanis Eşfahānis Meidan Emānil ('imaami väljak')

Meka Suur mošee Saudi Araabias. Keskel näha olev must kuubitaoline ehitis on Kaaba pühamu, mile seina on müüritud muslimite püha kivi Kaaba ehk nn must kivi

Vaata ka seotud artikleid

EE 6, 1992