Jää taandudes (X aastatuhat eKr) sai Eesti alal võimalikuks inimasustus. Paleoliitikumi põhjapõdraküttide jälgi, mida on leitud Lätist, ei ole Eestist seni siiski avastatud.

Kiviaeg

Vanimad teada olevad leiud – luu- ja sarvesemed, nõrgalt lihvitud kivikirved ning tulekivist ja kvartsist väikeesemed – kuuluvad mesoliitikumi (IX–V aastatuhat eKr) ja on iseloomulikud Kunda kultuurile, mille asulaid oli ka Lätis ja Põhja-Leedus ning Eesti idapoolseil naaberaladel. Asulakohad paiknevad jõgede ja järvede kaldail (Pulli, Kunda, Siimusaare, Narva Joaoru), neis on elanud väikesed küttijate, kalastajate ja korilaste kogukonnad, kelle ainsaks koduloomaks oli koer. Kalastamisel kasutati võrku (Siivertsi), liiklemiseks paati. Hilismesoliitikumis levis asustus Lääne-Eesti saartele, kus tegeldi hooajalise hülgejahiga (Kõnnu, Kõpu).

Neoliitikumis (V aastatuhat – II aastatuhande  I pool eKr) hakati valmistama savinõusid. Eesti vanim keraamika, harilikult suured teravneva põhjaga nõrgalt põletatud nõud, on iseloomulik Narva kultuurile, luu- ja kiviesemete valmistamisel jätkati Kunda kultuuri tavasid. Mõlema kultuuri levila oli peajoontes sama. Neoliitikumi keskel ilmus Eestisse nn tüüpiline kammkeraamikakultuur, mille savinõudel oli pajataoline kuju, tugevam põletus ning lohkudest ja kammtempli vajutistest moodustunud ornament. Rohkesti kasutati idapoolse päritoluga tulekivi ja Läänemere kaguranniku merevaiku. Selle kultuuri kandjaid elas laial alal, mis ulatus Laadoga järve ja Volhovi jõe läänekaldast Läänemere idarannikuni ning piki seda Põhjalahest Wisła suudmeni. Arvatavasti seondus kultuuri levik hõimude laialiasumisega. Paljudes kohtades (Riigikülas, Akalis, Kääpal) on uued ja vanad asukad elanud kõrvuti. Tuntakse ka väikesi kalmistuid (Kõnnu, Kõljala, Valma, Tamula). Hilisneoliitikumis tuli Eestisse lõuna poolt taas uusi asukaid, kellest arvatavasti osa rändas edasi Soome. Need olid venekirve- ehk nöörkeraamikakultuuri hõimud, kes pidasid koduloomi (kitse, lammast, siga, veist) ja tundsid algelist maaviljelust. Algul oli neil vististi poolpaikne eluviis, mistõttu nende asulais ei tekkinud tüsedat kultuurkihti. Nende kalmistuis on harilikult kuni 3 (Ardu), harvemini kümmekond (Sope) matust. Iseloomulikud leiud on silmaga kivikirved (nn venekirved) ja nöörijälgede või kuuseoksmustriga savinõud. Eesti alal kujunes hiljem oma venekirvetüüp. Aja jooksul segunesid tulnukad varasemate asukatega.

Pronksiaeg

Jõelähtme kivikirstkalmed

Neoliitikumi lõpu asulakohtadest (Akalist, Villast) on leitud lisaks hilisele kammkeraamikale ja hilisele nöörkeraamikale üsna rohkesti ka tekstiilijälgedega või riibitud pindadega savinõusid, mis on iseloomulikud pronksiajale (u 1500–500 aastat eKr). Alates II aastatuhande keskelt eKr vahetuse kaudu Eesti alale sattunud vähesed pronksesemed (kirved, sirp, odaots) ei muutnud veel siinse ainelise kultuuri üldilmet: endiselt valitsesid siinsel alal kivi-, luu- ja sarvesemed. Oluline muutus toimus alles nooremal pronksiajal, I aastatuhande I poolel eKr, mil Eesti alal levisid kivikalmed. Neid monumentaalseid kalmeehitisi hakati siin rajama tõenäoliselt kas otse või Edela-Soome kaudu tulnud Skandinaavia eeskujul. Vanimat ja arvukaimat kivikalmevormi – kivikirstkalmeid – leidub eriti Põhja-Eestis (Jõelähtme, Muuksi, Jabara jmt kalmistud), Lääne-Eestis ning saartel (Loona). Kivikalmete panuste hulgas on luunõelte kõrval ka väikesi pronksesemeid (habemenuge, ehteasju, naaskleid), millest paljud on mujalt toodud. Skandinaavia mõjule osutab ka teine, meil küll üsna harv kivikalmevorm – laevkalme (Sõrves) –, kuhu surnud on maetud põletatult. Põletusmatuseid leidub ka kivikirstkalmetes, mõne kivikalme alt on leitud isegi varasemaid põletusmatuseid (Ilmandu, Vehendi). Maaviljeluse edusammudele osutavad muistsed põllujäänused, vanimad (Saha-Loo) pärinevad arvatavasti pronksiajast. Nooremal pronksiajal tekkisid Eesti vanimad kindlustatud asulad (Asva, Iru, Ridala), kus tegeldi pronksi töötlemisega. Sellele osutab ka Tehumardilt avastatud katkiste pronksesemete peitleid. Nii muististe iseloomus kui ka arvukuses on Põhja-Eesti rannikuvööndi ja tublisti leiuvaesema sisemaa vahel märgata erinevusi. Need erinevused on püsinud ka rauaaja vanimal ajajärgul (I aastatuhande II pool eKr), mida on nimetatud varaseks ehk eelrooma rauaajaks. Lisaks kivikirstkalmetele (Rebala) hakati siis ehitama nelinurkseist tarandeist koosnevaid kalmeid (Kõmsi), mis mõnikord ühendati varasema kivikirstkalmega (Kurevere). Arvatavasti pärineb hilisest pronksi- ja varasest rauaajast ka osa väikeste lohkudega kultusekive, mis paiknevad varajaste kivikalmetega samades piirkondades. Varase rauaaja jooksul suurenes aegamisi raudesemete (nugade, naasklite, kirveste) valmistamine, tehti ka raudehteid (käevõrusid, karjasekeppnõelu). Arvatavasti algas juba sellal ka raua tootmine kohalikust soomaagist (Tindimurrul).

Vanem rauaaeg

Virunuka I kalme tarandimüürid

Ajajärk Kristuse sünnist umbes aastani 400 on Eestis tuntud vanema ehk Rooma rauaajana. Olulisim võimu- ja kultuuritegur oli Euroopas sellal Rooma keisririik, mille valdused hõlmasid kogu Lääne- ja Lõuna-Euroopa. Kesk-Euroopas andsid tooni ja olid Rooma keisririigi olulisimaks vastasjõuks germaani hõimud. Mõneks sajandiks kujunes Euroopas suhteline stabiilsus, mis soodustas elavamat kaubanduslikku ja kultuurilist suhtlemist Vahemerest Läänemereni ulatuval alal. Koos sellega kasvas antiikautorite huvi põhjapoolsete maade rahvaste vastu. Rooma ajaloolane ja kirjamees Publius Cornelius Tacitus mainib põhjapoolsete rahvaste hulgas ka Aestiorum gentes’e nimelist rahvast, kelleks ta pidas germaanlaste naabritena Wisłast kirde pool asuvaid balti hõime. Oletatakse, et aestii seostub eestlaste ja Eesti nimega. Tacitus nimetab ka roomlaste silmis äärmiselt mahajäänud fenne, kelleks on peetud saame; fennid võisid siiski olla üldse Soome elanikud.

Ka Eestis tõusis vaadeldaval ajajärgul esikohale ühenduse loomine lõunapoolsete rahvastega, see kulges lõunapoolsete Baltimaade kaudu, Wisła suudmealaga otse meritsi. 1. sajandil ilmus uusi ehteliike, millest üks olulisimaid on sõled. Koos sellega on arvatavasti tehtud muudatusi ka rõivastuses. Mitu uut ehtetüüpi on pärit Kesk-Euroopast, osa on jõudnud Eesti alale Rooma provintsidest. Ajajärgu teisel poolel arenes välja mitu kohalikku ehtevormi. Rooma provintsidest pärit ehetest on arvukaimad helmed, mida on kõige rohkem 3.–4. sajandi kalmeleidudes. Eestist on leitud ka ligikaudu 40 Rooma pronks- ja hõbemünti, need on siia jõudnud mitme vahenduse kaudu. Eestist välja võidi tol ajal viia karusnahku ning ehk ka muid loomanahku, mida Roomas vajati suurel hulgal leegionäride varustuseks.

Eesti vanema rauaaja kultuur on tuntud peamiselt kalmeleidude järgi, mille hulgas on lisaks ehetele keraamikat ning väiksemaid töö- ja tarberiistu. Huvipakkuv on, et ei ole relvaleide, v.a mõni erand. Peamine kalmevorm on tarandkalmed. Need olid suguvõsa kalmistud, kuhu maeti põlvkondade jooksul. Ajajärgu kestel tekkis palju uusi kalmeid nii Põhja-, Kesk- kui ka Lõuna-Eestis, see annab tunnistust asustuse laienemisest ja rahvastiku juurdekasvust. Põhiline elatusala oli maaviljelus; ale- ja söödimaade kõrval rajati üha enam põlispõlde. Arenes sepatöö, sh pronksehete valmistamine; rauda sulatati kohalikust soomaagist. Vanema rauaaja asulakohti on seni välja selgitatud üsna vähe. Arvatavasti olid asulad suhteliselt väikesed. Kuigi väheseid asustuse jälgi on leitud ka mõnelt linnamäelt, näib siiski, et linnustes sel ajajärgul üldiselt ei elatud.

Tarandkalmeid oli ka suures osas Põhja-Lätis, mis vanemal rauaajal moodustas koos Eestiga ühise läänemeresoome etnilise piirkonna. Selle piirides saab eristada kitsamaid kultuurirühmi. Tarandkalmesarnaseid kivikalmeid on ka Soomes. Varasemad uurijad on selle põhjal oletanud, et rahvastik siirdus sel ajal Eestist Soome. Eesti kaudu levisid Soome ka mõned ehtetüübid.

Keskmine rauaaeg

Proosa kivikirstkalme

Aastail 400 kuni 800 oli Eestis keskmine rauaaeg. Selle esimene pool on Euroopas tuntud rahvaste rändamise ajana, mil muutus põhjalikult Euroopa poliitiline ja etniline kaart. Varisenud Lääne-Rooma riigi asemel tekkisid uute võimukeskustena germaani riigid, neist olulisim oli esialgu Frangi riik. Järk-järgult levis põhja poole ristiusk. Ida pool, Euroopa ja Aasia piirimail, oli oluline osa püsimajäänud Ida-Rooma riigil. Lõuna- ja Kesk-Euroopas toimunud sündmused leidsid mõningast vastukaja ka põhjapoolses Euroopas, kuid sellist suurt rahvaste ümberasumist siinsel alal ei toimunud.

Eesti seisukohalt oli olulisim balti hõimude liikumine põhja poole, Põhja-Läti senisele kivikalmete alale. Selle tagajärjel sulas osa sealsest läänemeresoome rahvastikust balti hõimude hulka. Ilmselt sagenesid sõjalised kokkupõrked, selle üks kajastusi on Ynglingite saagas kirjeldatud rootslaste kuninga Ingvari vallutusretk Eestisse umbes 600. aastal. Ajajärgu rahutut iseloomu kajastab ka relvade ilmumine kalmeleidude hulka. Võib-olla viitavad sõjalisele hädaohule ka sellest ajajärgust pärinevad aardeleiud (Kardla jt). Mõnel relvaleiul (nt Rikassaare peitleiul) on arvatavasti kultuslik tähendus. Mitmelt linnamäelt (Irust, Rõugest, Otepäält jt) saadud leiud tõendavad linnuste rajamist ja kasutamist.

Keskmisel rauaajal jätkub matmine kivikalmetesse, kuigi eelmise ajajärguga võrreldes on see mõnevõrra vähenenud. Uusi tarandeid enam ei ehitatud. Piirkonniti on pilt kalmete kasutamisest siiski üsna erisugune, sest üldise vähenemise taustal on aastatuhande keskosas rajatud ka uusi kalmeid (Verevi, Preedi, Maidla). Eesti ida-, eriti kaguosas hakati 6. sajandil matma kääbastesse. Kuigi mõnel kalmistul (nt Loosis) on kivikalmed ja kääpad kõrvuti, jääb idapoolsete läänemeresoomlastega seostatavate kääbaste ala tervikuna kivikalmete omast ida poole, jätkudes Eesti piiridest väljaspool. Kääbastesse matjate tänapäevasteks järeltulijateks võib pidada Võru ja setu murde kõnelejaid. Nii nagu varem, elati ka keskmisel rauaajal suhteliselt väikestes hajali asetsevates asulates. Nende kõrvale tekkisid mõned suuremad, tihedama hoonestusega asulad, mille üheks osaks oli linnus (nt Rõuge). Sellistest asulatest kujunesid arvatavasti piirkondlikud keskused.

Endiselt olid olulisel kohal sidemed lõunapoolsete Baltimaadega, kustkaudu saadi metalli ning uusi ehtetüüpe ja relvi. Ühtlasi elavnesid sidemed Skandinaaviaga, millest annavad tunnistust eriti Tallinna ümbruse leiud (Proosa). Põhja-Eesti kalmetest on leitud ka Soomest pärit esemeid.

Noorem rauaaeg

Eesti esiajaloo viimane ajajärk, noorem rauaaeg, kestis umbes 800. aastast 13. sajandi alguseni. Arheoloogilise ainese kõrval heidavad sellele valgust ka kirjalike ajalooallikate teated, mistõttu võib seda ajajärku pidada juba poolajalooliseks. Ajajärgu esimene osa (800–1050) on Põhja-Euroopas tuntud viikingiajana, mil ajalugu mõjutasid oluliselt Rootsist, Norrast ja Taanist lähtunud viikingiretked. Viikingiaeg lõppes 10. sajandi II poolel ja 11. sajandi algupoolel, kui võeti vastu ristiusk. Ligikaudu samal ajal kujunes Läänemere lõunarannikul Poola riik. Ida-Euroopas sai oluliseks Vana-Vene riik, kus 10. sajandi lõpul võeti Bütsantsist vastu ristiusk. Eesti ja teised Baltimaad ning Soome jäid nendest muutustest kõrvale ja neil aladel jäid veel paariks sajandiks püsima senise ühiskonnakorralduse põhistruktuur ja ideoloogia. See ei tähendanud siiski seniste struktuuride täielikku püsimist. Ka Eestis süvenes rahvastiku sotsiaalne ja varanduslik kihistumine, Baltimaade lõunaosades aga hakkasid kujunema riiklikud moodustised. Levisid ristiusu ideoloogia elemendid, mis segunesid kohaliku rahvausundiga. Ent erinevalt lääne- ja idapoolsetest naaberaladest ei saanud ristiusk Baltimaadel valitsevaks.

Läänemere piirkonna eri osade vaheliste arenguerinevuste tõttu kujunesid Eesti ja teised Baltimaad ida- ja läänepoolsete naabrite vaheliseks pingealaks. Pinget suurendasid omalt poolt Venemaal levinud kreekakatoliku (õigeusu) ja läänepoolse roomakatoliku kiriku vahelised süvenevad vastuolud, mille üheks väljenduseks oli nn kirikulõhe – skisma (1054). Roomakatoliku kirikupeade silmis olid Eesti ja teised Baltimaad Euroopas paganluse viimaseks bastioniks. Neile aladele suunatud kristlik missioon võrdsustati Lähis-Idas Kristuse haua vabastamiseks peetava ristisõjaga. Paavstivõim õhutas eriti Skandinaavia maade kuningaid minema paganlikku Eestisse pühasse sõtta. Eesti vastu näitas erilist huvi üles Taani, mille kuningad lasksid end 11. sajandi lõpust alates tituleerida Eestimaa hertsogitena. 1165 määras Lundi peapiiskop ametisse isegi eestlaste piiskopi. Oma sihid olid Eestis ka rootslastel. Märkimisväärseid tulemusi Taani ega Rootsi vallutuskatsetel ja misjonitööl Eestis siiski ei olnud. Ühtlasi on ajalooallikates alates 11. sajandi lõpust teateid eestlaste ja teiste Läänemere idaranniku rahvaste sõjakäikudest Rootsi ja Taani. Tunnistust neist sõjakäikudest annab Sigtuna põletamine 1187.

Oluliselt mõjutasid Eesti arengut ka idapoolsel naaberalal toimuvad sündmused. Vana-Vene riigi tekkimisega ja seniste idapoolsete läänemeresoome alade sattumisega selle koosseisu muutus Eesti kultuuriline ja etniline idapiir Eestit Venemaast eraldavaks poliitiliseks piiriks ning sellisena on see püsinud tänapäevani, kuigi Vene valitsejad pole tahtnud seda piiri tunnustada. Vana-Vene kroonikate andmeil tegid Vene vürstid alates 11. sajandist üle piiri palju kordi sõjakäike, mille eesmärgiks oli mitte ainult andami kogumine, vaid ka poliitilise ülevõimu kehtestamine. Venelaste sõjakäigud ei piirdunud mitte ainult Kagu-Eestiga, vaid ulatusid ka Loode-Eestisse. Ent nii nagu läänepoolsed kuningadki, ei saavutanud ka Vene vürstid Eestis sellel ajajärgul püsivaid sõjalispoliitilisi tulemusi. Mõnevõrra tulemusrikkamaks osutus vene õigeusu vaimulike misjonitöö. Õigeusu mõjust annavad märku ristripatsid, lisaks on nii eesti keeles kui ka teistes läänemeresoome ning balti keeltes kirikuslaavi keelest pärit laensõnu (nt rist, raamat, papp).

Eestis hakkas 11. sajandil senise surnupõletamise kombe kõrval üha enam tavaks saama laibamatmine.

Valjala linnus Saaremaal

Eesti arengut ähvardas nooremal rauaajal seega kasvav välisoht. Muistne vabadusvõitlus 13. sajandi algul oli eelneva pika võitlusperioodi lõppvaatus. Suureneva ohu tõttu oli väga oluline maa kaitse korraldamine. Selle kõige nähtavamaks tulemuseks oli linnustevõrgu ning sellega seonduva piirkondliku ja maakondliku jaotuse väljakujunemine. Sellised linnused, nagu Otepää, Tartu, Viljandi, Varbola ja Valjala, olid mitte ainult puhtsõjalised rajatised, vaid ühtlasi piirkondlikud poliitilised keskused.

Edenev majandus soodustas asustuse tihenemist ja rahvastiku iivet. Majanduse aluseks oli maaviljelus. Põhiline oli põlispõldude harimine, kuigi vähesel määral säilis ka ale- ja söödiviljelus. Kündmisel kasutati enamasti konksatra. Alates 11. sajandist oli peamine viljakultuur talirukis, mis Eesti kliima- ja mullastikuoludes andis suhteliselt ühtlast saaki ja lõi eeldused üleminekuks kaheväljasüsteemilt kolmeväljasüsteemile. Rukkist sai odra asemel peamine toiduvili ja rukkijahust küpsetatud leib eestlase põhitoiduks. Koos maaviljelusega arenes karjakasvatus, mille osatähtsus oli suurem läänepoolses Eestis. Käsitöö osas paistab silma metallitöö, eriti relvasepis ja ehete valmistamine. Rauda saadi endiselt peamiselt kohalikust soomaagist. 20. sajandi lõppkümnendite uurimistöö tulemusena on selgunud mitu rauatootmisele spetsialiseerunud piirkonda, eriti Saare- ja Virumaal. Savinõude valmistamiseks võeti 11. sajandil kasutusele potikeder.

Oluliselt suurenes kaubavahetuse osatähtsus, mida soodustas Eesti asend: siit kulgesid Skandinaavia maade ja Ida-Euroopa vahelised ühendusteed. Lisaks võõrsilt saadud ehetele ja relvadele annavad kaubanduse arengust märku ligi 20 000 Eestist leitud 9.–12. sajandi münti (varaseimad Araabia ja Bütsantsi, hilisemad Lääne- ja Kesk-Euroopa päritolu). Suur osa hõbedat oli kasutusel ehetena. Kaubandus koondus liiklusoludelt soodsaisse asulaisse, nagu Tartusse, Otepääle, Tallinna. Enamasti kuulus sellise asula juurde ka linnus. Mitmest sellisest asulast sai keskajal linn.

Tooniandvaks kujunes tollases Eesti ühiskonnas ülikkond, kelle esindajaid on mainitud Henriku Liivimaa kroonikas. Ülikkonna majandusliku võimu aluseks oli esmajoones maaomand. Arvatavasti kuulusid nooremal rauaajal ka arvukad aarded (nt Kostivere aardeleid) ning rikkalikumate panustega hauad ülikkonnale. Ka linnuste ehitamist juhtisid ja neid kasutasid peamiselt ülikud. Silmapaistvatel ülikutel, nt Henriku kroonikast tuntud Lembitul, oli oma sõjaline kaaskond. Lembituga on kroonikas seostatud Leole nime kandev linnus, mida tänapäeval tuntakse Lõhavere linnamäena. Ülikkonna majapidamistes kasutati arvatavasti ka orje. Siiski jäi ülikkonna majanduslik ja sotsiaalne seisund Eestis suhteliselt tagasihoidlikuks. Oma elamu- ja olmekultuurilt ei erinenud ta oluliselt muust rahvast.

Põhiliseks taluhooneks oli esiaja lõpuks kujunenud rõhtpalkidest elamu, mille ühes nurgas oli kerisahi koos selle suu ees oleva toiduvalmistamiskoha – leega. Ahjus küpsetati ka leiba. Elamut ümbritsesid mitmesugused kõrvalhooned. Talu ja talupere oli Eestis tol ajal – nii nagu ka paljude järgnevate sajandite jooksul – majanduslik algühikuks. Kuigi eriti lõunapoolses Eestis ja siin-seal mujalgi tuli ette ka hajaasustust, moodustasid talud enamasti külasid, mis olid ühtlasi kogukonnad.

Suureneva välisohuga ja tiheneva omavahelise suhtlemisega kaasnes eestlaste etniline koondumine. Kuigi Henriku kroonikas on siinset rahvast tihti nimetatud maakondade järgi (sakalased, järvalased, saarlased jt), esineb üsna sageli ka üldnimi „eestlased” (estones). Ainelises kultuuris, eriti rõivastuses ja ehetes, samuti matmiskommetes säilisid siiski piirkondlikud erinevused, eriti näiteks Saaremaal. Arvatavasti oli erinevusi ka eri maakondade elanike kõnepruugis. Alates 11.–12. sajandist on Peipsi põhja- ja lääneranniku aladel jälgitav vadja asustuse kasv (vadjalased, Jõuga).

Kirjandus

• Katalog der Ausstellung zum X. archäologischen Kongress in Riga 1896. Riga, 1896
• A. M. Tallgren. Zur Archäologie Eestis. – Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis. B III:6, VIII:1. Tartu, 1922, 1925
• H. Moora. Die Vorzeit Estlands. – Veröffentlichungen des Archäologischen Kabinetts der Universität Tartu, VI. Tartu, 1932
• H. Moora. Die Eisenzeit in Lettland bis etwa 500 n. Chr. I. Teil: Die Funde. Tafeln zum I. Teil; II Teil: Analyse. – Õpetatud Eesti Seltsi Toimetused, XXV, XXIX. Tartu, 1929, 1938
• Muistse Eesti linnused. 1936.–1938. a. uurimiste tulemused. Tartu, 1939
• R. Indreko. Die mittlere Steinzeit in Estland. Mit einer Übersicht über die Geologie des Kunda-Sees von K. Orviku. – Kungl. Vitterhets Historie och Antikvitets Akademiens Handlingar, del 66. Stockholm, 1948
• H. Moora. Muistsete linnuste uurimise tulemustest Eesti NSV-s. – Muistsed asulad ja linnused. Arheoloogiline kogumik, I. Tallinn, 1955
• М. Х. Шмидехельм. Αрхеологические памятники периода разложения родового строя на северо-востоке Эстонии (V в. до н. э. – V в. н. э.). Таллин, 1955
• H. Moora. Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. – Eesti rahva etnilisest ajaloost. Artiklite kogumik. Tallinn, 1956
• Л. Ю. Янитс. Поселения эпохи неолита и раннего металла в приустье р. Эмайыги. Таллин, 1959
• E. Tõnisson. Eesti aardeleiud 9.–13. sajandist. – Muistsed kalmed ja aarded. Arheoloogiline kogumik, II. Tallinn, 1962
• H. Moora, H. Ligi. Wirtschaft und Gesellschaftsordnung der Völker des Baltikums zu Anfang des 13. Jahrhunderts. Tallinn, 1970
• J. Selirand. Eestlaste matmiskombed varafeodaalsete suhete tärkamise perioodil (11.–13. sajand). Tallinn, 1974
• J. Selirand, E. Tõnisson. Läbi aastatuhandete. Tallinn, ²1974
• Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982
• V. Lõugas, J. Selirand. Arheoloogiga Eestimaa teedel. Tallinn, ²1989
• М. Аун. Археологические памятники второй половины 1-го тысячелетия н. э. в Юго-Восточной Эстонии. Таллинн, 1992
• P. Ligi. Vadjapärased kalmed Kirde-Eestis (9.–16. sajand). – Vadjapärased kalmed Eestis 9.–16. sajandil. Muinasaja teadus, 2. Tallinn, 1993
• V. Lang. Varane maaviljelus ja maaviljelusühiskond Eestis: ääremärkusi mõningate arengutendentside kohta. – Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Muinasaja teadus, 3. Tallinn, 1995
• P. Ligi. Ühiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksi- ja rauaajal. – Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriajaloolisi aspekte. Muinasaja teadus, 3. Tallinn, 1995
• V. Lang. Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas, 1.–2. kd. – Muinasaja teadus, 4. Tallinn, 1996
• A. Kriiska, T. Jonuks, P. Kraas. Eesti muinasesemed. Tartu, 1999
• V. Lang. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng Vihasoo–Palmse piirkonnas Virumaal. – Muinasaja teadus, 7. Tallinn, 2000
• V. Lang, A. Kriiska. Eesti esiaja periodiseering ja kronoloogia. – Eesti Arheoloogia Ajakiri, 2001, 5/2
• S. Laul. Rauaaja kultuuri kujunemine Eesti kaguosas (500 e. Kr. – 500 p. Kr.). – Muinasaja teadus, 9. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad, 7. Tallinn, 2001
• A. Kriiska. Stone age Settlement and Economic Processes in the Estonian Coastal Area and Islands. Helsinki, 2001
• V. Lang, A. Kriiska ja A. Haak. A new Early Bronze Age Socketed Axe. – Estonian Journal of Archaeology, 2006, 10, 1
• A. Kriiska, L. Lõugas, M. Lõhmus, K. Mannermaa ja K. Johanson. New AMS Dates from Estonian Stone Age Burial Sites. – Estonian Journal of Archaeology, 2007, 11, 2
• V. Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu, 2007

Eesti ajaloo perioodid

Eesti esiajalugu I Eesti 13. sajandi algusest 18. sajandi alguseni I Vene võim Eestis I Eesti iseseisvuse aeg (1918–40) I Nõukogude ja Saksa okupatsioon Eestis (1940–91)

Kirjandus

• V. Lang. Baltimaade pronksi- ja rauaaeg. Tartu, 2007

EE 12, 2003 (Lembit Jaanits ja Evald Tõnisson)